Raha on, aga riski kartuses see seisab

Praegune majandusseis on tinginud paljude ettevõtete ja üksikisikute raha (vabade vahendite) ülejäägi. Kellelgi on üle mõnisada tuhat, mõnel teisel jälle paar miljonit krooni. Kuhu oleks hetkeolukorras mõistlik investeerida ja mille pealt tulu teenida, et raha niisama ei seisaks ega inflatsiooni tõttu ostujõudu ei kaotaks? Kuidas saada samas üle hirmust riskide ees?

Soov rahalt teenida toob alati kaasa ohu raha kaotada. Võib osta esmaemissioonist Tallinki aktsiaid hinnaga 82,5 krooni ja poole aasta pärast leida, et kolmandik investeeritud rahast on haihtunud. Nii toimis 16 000 eestimaalast. Võib investeerida tuleviku kindlustamiseks pensionisammastesse, kuid siis ühel päeval teada saada, et vanaduspõlve vara pole suurenenud reklaamitud viisil. Võib anda raha kellegi kätte, kes suurt intressi lubab. Aga selgub, et isik on tagaotsitav ja tema vastu on nõudeid paljudel laenuandjatel.

Kas juhtida oma raha ise või lasta teistel seda teha? Lugedes Äripäeva, tundub, et rahapaigutusvõimalustest puudust ei ole: teise ja kolmanda pensionisamba, aktsia-, kinnisvara-, eri piirkondadele orienteeritud fondid, rahaturufondid, fondifondid. Lisaks leiab lehest hulgaliselt noteeringuid nii kodumaistele kui ka teiste riikide tuntumatele aktsiatele. Ainuke mure on, kust saada piisavalt raha, et kõiki ahvatlusi kasutada. Ülejäänu eest vastutavad juba fondivalitsejad, maaklerifirmad ja pangad.

Inimestele, kes ise oma raha juhtida tahavad, on kohalik turg samuti viimastel aastatel palju võimalusi pakkunud. Kõige kuumem teema on kahtlemata kinnisvara, kuid edukalt on tulu teenitud ka turisminduses ja kaubanduses, mida aktiivne sisetarbimine on tagant tõuganud. Ometi on täna olukord selline, et paljud inimesed ei tea, mida oma vaba rahaga peale hakata. Ei olda veel harjunud olema passiivsed investorid ja oma raha maaklerite ja fondivalitsejate kätte usaldama. Teiselt poolt ei suudeta ka ise oma kapitali ettevõtluses suurendama hakata, sest senimaani on tehtud palgatööd, oldud FIE või osanik mõnes firmas. Oma vaba miljoni paigutamine ja juhtimine oleks aga täiesti uus olukord.

Samuti puudub turul erapooletu finantsnõustamine. Kõigil suurematel finantsvahendajatel on oma nõuandvad isikud, kuid nende pakutav on üheselt piiratud selle sama finantsvahendaja toodete hulgaga. Kui eesmärk on saada pädevat investeerimisalast nõuannet kõigi alternatiivide lõikes, siis finantsvahendajate käest pole seda mõtet otsida.

Üks neutraalne nõustaja võiks olla riik. Kui me tahame, et meil tekiks tugev keskklass, siis peame õpetama inimesi investeerima ja neile toetust pakkuma. Üks väljund on riigi kontrolli all oleva sõltumatu finantsnõustamise süsteemi käivitamine, mis annaks inimesele tema reaalseid vajadusi ja võimalusi arvestades erapooletut nõu, ilma et püüaks talle kohe mõnda finantstoodet pähe määrida.

Teine koht, kus riik kindlasti saab toeks olla, on väikeinvestorite investeeringute lihtsustamine valdkondades, mida riik peab oluliseks eelisarendada - olgu nendeks siis transiit või innovaatilised tooted-teenused. Võiksid töötada spetsiaalsed investeerimisfondid, mida riik koostöös mõne fondivalitsejaga turule toob.

Täna küsivad inimesed nõu, kuhu võiks raha paigutada, et mitte kõrbeda, kuid samas tulu teenida. Need inimesed ei tea kuigi palju fondidest ega maakleritest, nad ei taha osta välismaalaste kombel ülehinnatud firmasid ega usalda enam kinnisvara hinnatõusu. Vaba kapital peab arendama meie majandust, mitte seisma niisama või riigist lahkuma.

Autor: Olev Laanjärv