Kobras - töökas ja tähtis

Kui inimene kaevab kraave ning süvendab veekogusid, et liigset vett kiiremini ära juhtida, siis kobras hoopis ehitab ojadele, kraavidele ja jõgedele tamme, et vett üles paisutada. Koprad tunnevad end kõige paremini vees. Ehitustegevusega loovad nad üleujutatud alasid, et toidule lihtsamalt ligi pääseda. Taimtoidulise loomana kuulub tema menüüsse ligi 150 taime eri osad.

Tegelikult aga ei ole neid taimi, mis on kobraste meelistoiduks, kuigi palju. Talvel ja varakevadel, kui rohelist veel ei ole, söövad nad mitmete puude koort, eelistades haava-, pihlaka- ja pajukoort. Viimaste nappusel kõlbab ka lepa-, kase- ja isegi kuusekoor. Suvel, kui rohelisi taimi on rikkalikult, toituvad nad peamiselt hundinuiast, pilliroost, angervaksast, tarnadest, vesikuppudest, ära ei öelda ka vesiroosidest. Tammide abil uputatakse ka pesaurgudesse ja kuhilatesse viivad sissepääsud, mis on eriti oluline tegevus sügisel, sest vastasel korral tungib talvekülm pessa ning sealsed elanikud hukkuvad.

Koprad on suhteliselt perekesksed. Ühes peres elavad korraga vähemalt kahe aasta lapsed: suve hakul sündinud ja eelmisel aastal ilmale tulnud järglased. Kaheaastaseks saanud pojad ja tütred leiavad endas piisavalt enesekindlust, et mugavast pererutiinist eemalduda ja maailma õnne otsima minna. Kui neil veab ning nad saavad endale väärilise paarilise ja sobiva elupaiga, siis hakkavad nad kujundama oma kodu ja territooriumi. Kui aga sobivat eluala ei leita, mida juhtub tiheda asustuse puhul üsna sageli, siis pöördutakse isakoju tagasi ning oodatakse järgmist kevadet, et uuesti õnne otsima minna.

Kopraperes jätkub tegevust kogu aastaks, seda ka külmal talvel, sest talveund nad ei maga. Juba augusti lõpus algavad pikaks talveks ettevalmistused: kohendatakse ja parandatakse tammi, soojustatakse pesa ning kogutakse talvevarusid. Tähelepanelik loodusenautleja on kindlasti märganud, et kobraste "metsatööd" on eriti aktiivsed just kevaditi ja sügiseti. Kevadel pole tavaliselt piisavalt rohelist toitu, mistõttu peavad nad veel paju- ja haavakoorega läbi ajama, kuid sügisel läheb "metsamaterjal" pesa ja tammi kindlustamiseks, toiduks ning ka talvevarudeks.

Osa oksi kooritakse ära (koor läheb kõhutäiteks) ning transporditakse pesakuhilasse või siis tammile, osa aga lõigatakse parajateks tükkideks ning maetakse pesa sissekäigu juurde mutta, et talvel oleks, millest toituda. Selliseid "sahvreid" võib olla päris mitu, sest suur pere tahab ka palju süüa, kuigi talvisel ajal on nende toiduvajadus märksa väiksem kui kevade- või suveperioodil. Talvel mööda jõejääd kõndides reedavad "sahvrite" asukoha jääst välja ulatuvad oksad. Kui pikemate sulaperioodidega vabaneb kaldaäär veidi jääst, siis kasutavad koprad seda üsna usinasti ära, et värsket puukoort süüa ning ka talvevarusid täiendada.

Veebruar on kobrastele tähtis kuu, sest siis pannakse alus järelkasvule, kes peaks mais-juunis ilmale tulema. Alates märtsi lõpust võib üsna sageli näha, kuidas koprad veekogu kallastel lumes tegutsevad, sest lahtisulanud jääpragu hoitakse pidevate väljaskäikudega lahti ning öö jooksul tekkinud jääkirme pole tugevale koprale mingi takistus. Kui tavaliselt on koprad ikka öise eluviisiga, siis nüüd võib neid lausa keskpäeval jääl või kaldal toimetamas näha. Siinjuures on stimuleerivaks faktoriks ikka toidunappus, sest selleks ajaks, enamasti, on talvevarud otsas. Päeval kõrgelt paistev päike teeb väljas viibimise mugavaks, mistõttu kasutavad koprad seda aega efektiivselt ära. Öösel langeb temperatuur üsna madalale, mistõttu eelistab koprapere selle aja oma mugavas ja soojas pesakuhilas veeta.

Mai lõpp ja juuni algus on kopraperele oluline aeg, sest siis toob emakobras ilmale kaks kuni neli poega. Vastsündinud võivad olla üsna häälekad - vaikselt pesakuhilale lähenedes võib kuulda nende nõudlikku piiksumist. Vastne ema koos poegadega elab eraldi pesakambris, isakobras ja eelmise aasta järglased kasutavad teisi kambreid või pesakuhila läheduses olevaid lihtsamaid pesaurge või lisakuhilaid. Ühe koprapere territoorium on üsna suur ja seal võib olla kuni viis kuhilpesa. Ega kõigis neis pidevalt elata, neid kasutataksegi erilistel olukordadel, näiteks pere juurdekasvu ajal. Mõned kuhilad on aga n-ö sahvriteks, kuhu toidupoolist kogutakse.

Koprad etendavad tähtsat osa meie ökosüsteemis, luues märgalasid, mis on elupaikadeks paljudele linnu- ja loomaliikidele. Kopratiigid annavad peavarju rohketele veelindudele, on kudemiskohaks konnadele ja kaladele ning jahipiirkonnaks hulgale pisikiskjatele, nagu mink, nirk ja kärp. Kuivanud ja mädanenud puud, mis on üleujutatud alade lahutamatuks osaks, pakuvad toitumisvõimalusi rähnidele, kes, olles samuti tugiliik, loovad omakorda pesitsemistingimusi mitmetele teistele õõnespesitsejatele. Seega on kobrastel täita väga tähtis osa loodusliku mitmekesisuse kujundamisel ja ka säilitamisel.

Fotod: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva