Võlausaldajal siiski kaitse olemas

Äripäev pühendas eelmisel kesknädalal tänuväärselt palju ruumi võlausaldajate petmisele üles ehitatud ärimudelitele. Sellest kaaneloost järeldas Äripäev sama päeva juhtkirjas, et võlausaldajate kaitse on Eesti õiguskorras ebapiisav. Siiski ei ole olukord nii hull.

Võlausaldaja võimalused oma nõudeid rahuldada ei piirdu kaugeltki ainult pankrotivara müügiga, nagu arvab Äripäev. Äriseadustik sisaldab ka ridamisi muid võimalusi. Tõsi, osa neist on jõus alles käesoleva aasta algusest.

1. Võlausaldaja saab nõuda äriühingule tekitatud kahju hüvitamist juhtorgani liikmelt. Seadus kohustab juhatuse liiget tegutsema äriühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, mis hõlmab ka "varade väljakantimise" vältimist. Kui juhatuse liikmed oma kohustusi rikuvad ja sellega ühingule kahju tekitavad, peavad nad selle kahju ühingule hüvitama, kui nad ei tõenda, et käitusid otstarbekalt.

Kuna juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat, saab nõude esitada ka tagantjärgi. Võlausaldajal on õigus nõuda ka ise kahju hüvitamist ühingule, kui ühingu varast ei jätku tema nõuete rahuldamiseks. Seda saab ta teha isegi juhul, kui ühing on nõudest loobunud.

Kahju hüvitamine ühingule võimaldab võlausaldajate nõudeid ulatuslikumalt rahuldada. Lisaks võib võlausaldaja lasta oma nõude pandiga tagada. Sarnaselt juhatuse liikmele on reguleeritud ka äriühingu nõukogu liikme vastutus.

2. Võlausaldaja võib esitada kahju hüvitamise nõude isiku vastu, kes on kahjustanud aktsiaseltsi selle tegevuse mõjutamise kaudu. Sellisel juhul vastutab see isik reeglina aktsiaseltsi juhtorgani liikmega solidaarselt. Sisuliselt tähendab see, et isegi kui juhatuse või nõukogu liikmeks on määratud nn tankistid, saab nõude esitada niiditõmbajate vastu.

3. Võlausaldaja saab esitada kahju hüvitamise nõude juhatuse liikme vastu ka siis, kui juhatus on pärast maksejõuetuse ilmnemist teinud äriühingu eest õigustamatuid makseid. Maksete tegemise keeld ei alga mitte pankrotiavalduse esitamisest, vaid juba maksejõuetuse ilmnemisest.

Samuti ei tohi juhatus võtta äriühingule uusi kohustusi, teades, et äriühing neid täita ei suuda. Kui juhatuse liikmed siiski selliseid makseid teevad, peavad nad kahju ühingule solidaarselt hüvitama. Vastava kahju hüvitamise nõude saavad ühingule esitada ka ühingu võlausaldajad.

4. Võlausaldaja saab esitada kahju hüvitamise nõudeid ka likvideerijate vastu. Likvideerijad võivad teha vaid neid tehinguid, mis on vajalikud ühingu likvideerimiseks. Nemadki ei tohi teha ühingule kahjulikke tehinguid ning on kohustatud esitama pankrotiavalduse, kui likvideeritava ühingu varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks.

5. Võlausaldaja saab üldjuhul viie aasta jooksul nõuda ka osanikule või aktsionärile tehtud ebaseadusliku väljamakse (nii dividendide kui muude maksete) tagastamist ühingule, kui ta ei saa rahuldada oma nõuet osaühingu vara arvel. Raha saab nõuda nii raha saanud osanikult kui ka väljamakse teinud või heaks kiitnud juhtorgani liikmelt.

Niisiis on võlausaldajatel kasutada korralik õiguskaitsevahendite arsenal. Sellest hoolimata esitatakse taolisi nõudeid vähe. Ilmselt on inimestesse jäänud arusaam, et riik peab kõiges kodaniku eest seisma ja "süüdlast" karistama. Ajalehes riigilt näidispoomise nõudmise asemel võiksid pankrotihaldurid seaduse võimalused endale selgeks teha ning neid rakendada. Riigi karistusõigusliku sunnijõuga sekkumine peaks olema siiski viimane abinõu.