Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professori Irja Lutsari sõnul on Eesti olukord täiesti erinev naaberriikidest. Soomes, Venemaal ja Lätis on levinud HIVi nn A-tüüp, Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides aga B-tüüp.

Kuid Eestis on 70 protsenti HIV-positiivsetest nakatunud viirusega, mis on levinud Aafrikas.

Kolmandik aga kannab oma soontes HI-viiruse kombinatsiooni, millesarnast pole seni maailmas leitud kusagil mujal peale Eesti – segu Aafrikast ja Ukrainast pärit HIVi alatüüpidest.

Koos doktorant Radko Avi ja dotsent Tõnis Karkiga võttis professor Lutsar Eesti eriolukorra luubi alla.

«Kui Eestis üldse tasub mõnda haigust uurida, siis on see HIV,» ütles Karki. Põhjuseks asjaolu, et Eesti selgelt erinev viirusetüüp on maailmas seni täiesti uurimata.

79 Eesti HIV-positiivset Ida-Virumaalt ja Tartu vanglast nõustus vabatahtlikult uuringus osalema. Neilt võeti verd ja eraldati sellest viirus.

Seejärel võrreldi Eestis kogutud proove Stanfordi ülikoolis asuva HIV-andmebaasiga, kus on kõigi maailmas leitud erinevate viirustüüpide näidised. Sealt saadi vastuseks, millistele ravimitele on meie viirustüübid tundlikud.

Maailmas on olemas üle 20 HIVi-vastase ravimi, kuid need on välja töötatud maailma jõukamaid ravimiostjaid ehk Lääne-Euroopat ja USAd silmas pidades. Selle kohta, kuidas mõjuvad need ravimid teistele viiruse alatüüpidele, on vähe andmed.

HI-viirusel on omadus teha paljunemise käigus palju vigu ehk mutatsioone, kinnitas professor Lutsar. Nii tekib olukord, kus ravimi suhtes tundetu mutatsioon saab hõlpsasti edasi paljuneda.

Avi sõnul ei leidnud nad oma uuringus, et Eestis levinud viiruse puhul oleks esmaseid mutatsioone, mis võivad kohe mõne ravimi kasutamise mõttetuks muuta.