Kolmandikku juhte kimbutab tööstress

"Olen sellepärast tõsiselt mures. Stressi all kannatajate inimest osakaal on alates 1996. aastast kasvanud," ütleb Tallinna Tehnikaülikooli psühholoogiaprofessor Mare Teichmann.

Tema andmetel kannatab tööstressi all Eestis kolmandik juhtidest. Euroopa töötajatest leiab 28 protsenti, et stress mõjutab nende tervist ja töövõimet.

Juhtide tööstressi põhjustab peamiselt tunnustuse puudumine hea töö eest, vähene tagaside tehtud tööle, suur töökoormus, töö ning kodu tasakaal on paigast ära, loetleb Teichmann.

Sealt edasi muutub olukord pingelisemaks, sest üldjuhul elavad juhid oma stressi välja töötajate või lähedaste peal, lisab ta.

Samuti võetakse tihti Teichmanni sõnul tööd koju kaasa, töö tungib peale ning "laiutab" kodu suhtes, mis ei lase tööst puhata.

"Ühest koolituse kogemusest meenub mulle, et ühe ettevõtte keskastme juhtidele helistati tööasjus öösel kaks korda nädalas. Soomes aga näiteks seda ei juhtu," räägib ta.

Sel juhul tuleks oma isiklik elu paika panna. "Juhid küll räägivad, et veedavad vaba aega sõpradega, kuid mina usun, et see on ainult jutt," märgib Teichmann.

Teichmanni sõnul on professor Lennart Lewi öelnud, et stress on muutunud Euroopas surmapõhjuseks number üks.

Rahulolematus tööga - leida põhjused, miks töö on äkki hakanud närvidele käima; kas olen rahulolematu oma töö sisuga, töökorraldusega, suhetega juhtide või töökaaslastega. Juhul kui stressi põhjust annab muuta, tuleb seda ka teha, juhul, kui muuta ei ole võimalik, tuleb asi teadmiseks võtta ning leppida paratamatusega või lahkuda töölt.

Töö efektiivsuse langus - tekib tähelepanu kontsentratsioonivõime langusest, sellega võib kaasneda ka unustamine, tekivad samasugused vead kui liialt vähe maganud inimesel. Esmaabiks tuleks võtta teadmiseks, et psüühika on kurnatud ning te vajate puhkust. Juhul kui see ei ole võimalik, siis püüdke teha ühte asja korraga ning keskenduda ainult sellele, vältides igasugu segajaid.

Unehäired - tavaliselt esinevad korduvalt ja enne mingit pinget tekitavat tööpäeva. Kell on 1, 2, pool 3 öösel, kuid te ei ole uinunud. Nüüd saate vihaseks. Unehäirete vastu aitab füüsiline koormus. Mõned inimesed ründavad edukalt öösel külmkappi, kui see toob une, siis miks ka mitte. Mõned inimesed joovad teed või sooja piima või lähevad sooja vanni või leiavad tapvalt igava raamatu.

Närvilisus - kuidagi äkitselt hakkavad inimesed, eelkõige töökaaslased, kliendid, juhid, kuid ka kodused ja sõbrad närvidele käima. Eelkõige tuleb see endale teadvustada, seejärel püüda mõnda aega vähem suhelda ja tarbida kultuurivitamiine (teater, kino, näitused, kontserdid, raamatud), teha lõõgastusharjutusi, nautida loodust.

Mikrotraumatism - tähelepanu hajuvuse tõttu hakkab teiega mitmeid pisi-õnnetusi juhtuma - asjad on kadunud, te ei märka, et punane tuli on fooris, kallate kohvile koore asemel jogurtit peale. Esmaabiks tuleks võtta teadmiseks, et psüühika on kurnatud ning te vajate puhkust.

Suitsetamine, alkoholi tarbimine - tavaliselt see suureneb. Esmaabiks teadvustada seda ja võtta kontrolli alla.

Ostupalavik - ostate mittevajalikke asju. Asju, mis on teie nõrkuseks või asju, mida pakutakse (odavalt), asju, mida reklaamitakse (intelligentsete graanulitega pesupulbrit). Esmaabiks teadvustada ning võtta end kontrolli alla.

Lohutussöömine - sööte siis, ka kui kõht on täis ja ei jäta enne järele, kui krõpsud on otsas, hunnik võileibu ära söödud, kauss kommidest tühi. Juurde tavaliselt vaatate televiisorist seebiooperit õnnetust Mariast või kodust keset kõrbe.

Tervisehädad - uuringud näitavad, et stressist tingituna võivad ägeneda kroonilised haigused, mida te põete või põdesite, kuid võite ka muutuda vastuvõtlikuks igasugu viirustele - nohu lõpeb, köha algab ja vahepeal on lihtsalt paha olla. Esmaabiks peate pöörduma perearsti poole.

Lahenda probleemid - selleks, et oma probleeme lahendada, tuleb teha oma probleemide audit. Panna oma probleemid kirja.

Oma probleemide hulgast tuleb leida need, mille lahendus ei sõltu sugugi teist. Probleemidest tuleb valida 3-5 probleemi, mis on teie jaoks kõige olulisemad ja neid asuda lahendama.

Püstita eesmärgid - lähieesmärgid (aasta) ja kaugemad eesmärgid (5 aastat, 10 aastat vms) ehk juhtimises nii tuntud termin "visioon" aga nüüd enda elu jaoks. Mis on teie elus kõige tähtsam? Kes on teie jaoks kõige tähtsamad inimesed? Mida nad teilt ootavad? Kas nende ootused on realistlikud?

Tee audit oma aja kasutamises ja juhi oma aega - kui teil napib aega pere ja laste jaoks, siis keegi ei saa teile anda paari tundi ööpäevas juurde, vaid peate selle ise leidma.

Vaadake üle oma ajakasutus ning leidke, kes varastab teie aega ning milliseid vähemtähtsaid asju te teete.

Lõpetage olemast uhke selle üle, et olete A-tüüpi isiksus ehk tööhull, töönarkomaan või tööalkohoolik. A-tüüpi isiksused on tööl väga edukad, kuid ainult seni, kuni tervis vastu peab ning nende pereliikmed kipuvad laiali jooksma.

Ärge ronige tarbimislõksu nimega "staatus-sündroom" - enesehinnangu tõstmine kultusasjadega on kasutu tegevus, te ei jää seda ise ka kauaks uskuma ning teie enesehinnang vajab pidevalt turgutamist üha uute ja uute kultusasjadega.

Mõelge internselt - teist endast sõltub üsna palju teie elus, teie töö edukuses, rahulolus. Olete ise oma õnne sepp!

Mul on olnud juhtumeid, mil tööstress on mu eraelu mõjutama hakanud, ja mitte üks kord.

Stress algab minu jaoks unetusega, mis vähendab töövõimet päeval ning langetab oluliselt enesehinnangut. Olen tundnud end täiesti kasutu ning abituna ja olnud valmis töölt lahkuma.

Ise on sellise olukorra mõju kolleegidele ja kodustele suhteliselt raske hinnata, sest just madala enesehinnangu tõttu arvad, et keegi ei pane meeleolu muutusi tähelegi. Hiljem olen küll mõistnud, et minu stress pole siiski mitte ainult minu probleem, vaid on sundinud lähedasemaid kolleege rohkem pingutama nii tööalaselt kui ka psühholoogiliselt.

Minu puhul on stressi peamiseks põhjuseks olnud vajadus ennast pidevalt tõestada, ükskõik kui hästi on mingi projekt toiminud - edu ei saa kanda üle järgmisele.

Turunduses on üldjuhul mängus suured rahad ja palju emotsioone. Ja 100% ei õnnestu ilmselt kellelgi alati kõik. Kui õnnestumisele järgneb läbikukkumine, siis tundub see kogu meeskonna altvedamisena ja see tekitab rohkem pingeid, kui lihtsalt isikliku ebaedu tunnetamine. Teisalt kipun inimesi enda jaoks idealiseerima ja elan alati raskelt üle, kui keegi ei osutu päris selliseks, nagu olen endale ette kujutanud.

Kuna absoluutset tõde pole teatavasti olemas, siis tekitab minu jaoks närvilisi olukordi püüe lahendada probleeme inimeste vahel, pannes ennast nende olukorda. Olen pingelisemates olukordades pidanud seda otsustusvõimetuseks.

Psühholoogilist abi või stressialast koolitust ei ole kasutanud, kuigi võib-olla oleks professionaalne abi kiirendanud stressist ülesaamist.

See sisemine tunnetatud tööpinge kasv ja langus käib mul kuidagi kolme-neljakuuliste tsüklitena.

Mingeid ratsionaalseid aluseid nendel tsüklitel pole. Nähtavasti olen aja jooksul alateadlikult õppinud juhtima oma stressitaset. Suuremad ülepinged tekkisid mul varasemas karjääriperioodis ja jäävad 1990ndatesse.

Siis oli küll vahel nii, et kuulsin mobiiltelefonihelinat, kuigi teadsin täpselt, et olin selle välja lülitanud. Ning inimesed oma ebatäiuslikkuses ajasid vahel ikka täiesti marru. Mitte, et keegi seda näinud oleks, aga sisemiselt olin küll üks paras "närvipundar" ja jõudnud piiri peale.

Vahest ka väga lihtsates olukordades tundub, et nüüd tuleb "rusikad käiku lasta". Sellises seisus kaob keskendumisvõime ja koostöövalmidus. Loomulikult mõjub selline seisund pärssivalt elule tööl, kodus, puhkehetkel.

Stressi on tekitanud olukorrad, kus kaob võimalus olukorda kontrollida ja mõjutada. Kas on informatsiooni liiga palju ja aega vähe - tekib paanika, et ei suuda õigete otsuste tegemiseks lühikese ajaga piisavalt infot läbi töötada. Tead, et su otsused on läbi mõtlemata ja liialt juhusest sõltuvad. Nii kaotad hetkeks usu enda toimetulekustrateegiatesse. See hetkeline eneseusu kaotus ongi mul kõige suurem stressiallikas.

Kliinilise abi pole tulnud õnneks veel paluda. Haridus on andnud mulle piisavalt tugeva eneseanalüüsi võime ning tasapisi on kogunenud ka elukogemust, et oma seisukorda adekvaatselt enesele teadvustada. Annan endale aega. Kehtestan ennast rohkem ja sätin tähtajad enda järgi ümber. Tunnistades, et parem on asju teha väga hästi, kui et väga palju, aga rapsides.

Lisaks kirjutan üles kõik "lõpetamata otsad", mis häirivad, ja lahendan neid jooksvalt, alustades lihtsamatest - nii saan positiivset tagasisidet oma tegususest. See aitab. Aitab ka see, kui kallimale südamelt ära rääkida.

Stressirikkamaid perioode on mul ikka olnud, kuid kunagi pole need kujunenud sedavõrd sügavaks, et oleks tuntavalt seganud tööd või eraelu.

Tööd on raskem segada, sest seal oled fokuseeritud ja trimmis ning pole eriti võimalustki kuidagi ära kukkuda. Väga suur pinge rikub mingis osas ka ööund. Kui see kestab üle mitme päeva, siis hakkab selgelt ka füüsist koormama.

Suurimaks stressiallikaks on mulle alati see, kui suhted teiste inimestega ei laabu, kui on solvumist või pettumist. See on olukord, kus kõva tööga või pikema päevaga paraku olukorda ei lahenda. Võib olla ka nii, et põhjused sellise olukorra tekkimiseks on loodud juba mõnda aega tagasi ning alles nüüd tuleb see sellelt esile. Mingeid tuntavaid kartusi ning hirme mul ei ole või siis ei ole osanud neid tähele panna.

Sellist inimest ilmselt polegi, kel stressi poleks olnud. Kui nii, oleks tegu psühhoneuroloogiahaigla patsiendiga.

Minu jaoks tekitavad näiteks sügavamaid stresse ebaõnnestumised tööl, eraelu probleemid, tervisest tingitult ning kuhjunud kohustustest.

Samas võib see olla ka ahel - näiteks ebaõnnestumine tööl hakkab segama eraelu ning eraelus tekkivad pinged suurendavad omakorda stressi veelgi. Stressirohkem aeg siis, kui ma otsustasin alustada tööd Tartu Õlletehases. Tekkisid kahtlemised tehtud otsuses, sest alguses ei läinud eriti hästi.

Uued omanikud tahtsid esimestel aastatel palju. Ülikõrgete tulemuste nõudmine tekitas pingeid - oli raske aeg, kuid nüüdseks on see möödanik.