Viinis algab ballihooaeg

Kui on soov olla nende tantsijate hulgas, kes valges kleidis või frakis traditsiooniliselt balli avavad, tasub paar kuud varem end mõnda tantsukooli kirja panna, kust valitakse tantsijaid ballide avamiseks.

Viini ballid on täpselt sellised, nagu oleme harjunud filmides nägema: suursugused ja kauni muusikaga. Kleidid on siiski veidi tagasihoidlikumad kui 19. sajandil. Suurim üllatus on galopp keset balli. Kõikide polkade järel galopeeritakse üle saali edasi-tagasi ja ringiratast kogu oma uhkes hiilguses. Kaks korda õhtu jooksul õpetatakse ka kadrilli tantsima, mis tekitab märgatavat elevust.

Ballile tütarlaps ilma saatjata ei lähe. Saatjaks võib olla kas või sõbranna.

Viini kesklinnas liikudes imbub teisse igal sammul kultuuri. Sarnaselt Hollywoodi tähtede alleele on ka Viinis tänavatel tähed maas. Kuid staarideks on hoopis tuntud heliloojad läbi aegade. Tähtedelt näeb helilooja nägu, nime, daatumeid ja autogrammi.

See on tegelikult reklaam ühele äärmiselt põnevale majale - Muusikamajale (Haus der Musik). Muusikamaja on nagu väike Heureka, kus on võimalik õppida tundma muusika füüsikalist poolt mitmesuguste katsete abil ja ka ise helisid luues.

Eraldi toad on pühendatud kuulsatele Viini heliloojatele. Nendest tubadest läbi minnes saavad ka siiani võib-olla vaid hallide parukatena tundunud heliloojatest isiksused, inimesed, kes tõepoolest elasid ja hingasid, käisid poes ja tegid süüa. Johann Straussi toas kõlab lakkamatult valss ning põrandale joonistatud jalajälgedele astudes saab kiiresti selgeks ehtsa viini valsi.

Selle maja turismimagnetiteks on võimalus ise täringuid veeretades viini valss luua ning juhatada Viini filharmoonikuid. Viimane ülesanne pole üldse kergete killast, sest kui miski sassi läheb, tõuseb keegi muusikutest püsti ja avaldab teie oskuste kohta julgelt arvamust. Ja austerlased võivad olla oma ütlemistes väga konkreetsed. Eriti Viini filharmoonikud, kes on ju suisa tuntud selle poolest, kuidas nad kellegagi rahul pole. Proovige järele! Lõbus pärastlõuna on garanteeritud.

Kui juba Viinis olete, võtke kindlasti plaani ka Viini ooper. Alustada tasub "Figaro pulma", "Sevilla habemeajaja", "La Traviata" või "Toscaga". Peaosalised on alati tippvormis ning visuaalne pilt vastab ka tegelikule sisule - näiteks Figaro on tõepoolest noor mees, kelle armastatu on tõepoolest noor särtsakas sale neiu.

Esimesed nimetatud ooperitest on parajad jandid, viimased aga ilusad ja ka nukrad, kuid samuti kaunite dekoratsioonide ja kostüümidega. Seisupilet maksab kaks eurot (veidi üle 30 krooni), kuid sappa tuleb minna vähemalt kaks tundi enne ooperi algust.

Nimelt armastavad viinlased väga järjekordi. Kassa avatakse 80 minutit enne algust, kuid nemad on sabas juba kolm tundi varem, et ikka paremat kohta saada. Enne, kui oma kohani jõuad, tuleb seista kolmes järjekorras. Kuid juba järjekorrast saadav elamus võib osutuda väga vürtsikaks.

Ja ooper on seda väärt. Muidugi võib ka varakult istekohad broneerida, kuid nendega tasub hoolas olla, kuna tegelikult on suures ooperis üsna vähe neid istekohti, kust tõepoolest ka lava näeb. Seisukohtadelt on isegi suurem tõenäosus midagi näha. Iga koha ees on väike LCD-ekraan, kust saab valida kas inglise- või saksakeelseid subtiitreid, seda ka seisukohtadel.

Autor: Susan Lahesalu