Minister vaevleb ideedekriisis

05. jaanuari Äripäeva arvamusküljel avaldas majandusminister Savisaar arvamust, et kui Eesti majandus jätkab arengut isereguleerumise põhimõttel, siis ootab riiki majanduslangus ning et see, kas langus käivitub ja millises ulatuses see tekib, sõltub sellest, kas ja millisel määral riik majanduspoliitikat suunab. Samuti arvas minister, et riik peab rakendama poliitikat, mis tagaks inimestele hea sissetuleku. Ainsa vahendina selle eesmärgi saavutamiseks pakkus minister oma artiklis välja palgareformi, jätmata samas selgitamata, milles see reform seisneda võiks ning kust tuleksid rahalised vahendid selle elluviimiseks. Ei saa varjata tunnet, et majandusminister, kes peaks olema oma riigile ja rahvale suunanäitajaks ja tegevusele ärgitavaks isikuks, vaevleb sügavas ideedekriisis!

Eesti valis vabaturumajanduse tee kohe pärast taasiseseisvumist ning täna võime kõik saada osa selle poliitika viljadest. Kui me külastasime nõukogude ajal Poolat, Bulgaariat või Rumeeniat, võisime meile seal vastu vaatava heaolu peale ainult õhata. Täna on Eesti enamustes valdkondades, sh. majanduskasvult, nendest riikidest arengus ette jõudnud. Riigid, kes üritasid nõukogude ikke alt vabanedes rajada kohe oma majandusmudeli sotsiaalsele turumajandusele, on teistest maha jäänud. Seda nii globaalses konkurentsis kui siseriiklikult kogutoodangult ühe elaniku kohta.

On tõsi, et 90-ndatel aastatel sarnanes meie majandus paljuski nn. kauboi-kapitalismiga. Tänaseks on aga loodud riiklikud mehhanismid turu reguleerimiseks ja korrastamiseks. Enamasti täidavad neid funktsioone ametid, millest enamus, mis vastutavad majanduse ohjamise eest tegutseb just Majandusministeeriumi valitsemisalas. Väita, et Eesti majandus toimib täielikus isereguleerimise keskkonnas on väär ning viitab pigem ministri võimetusele tulla toime oma valdkonna juhtimisega.

Riigi roll majandusprotsessides ei ole nende vahetu juhtimine vaid keskkonna loomine majanduse ja ettevõtluse edukaks toimimiseks. Vahetut juhtimist oleme me nõukogude ajal juba näinud. Ei tulnud hästi välja! Peamised vahendid, millega riik saab ja peab majandust suunama on ettevõtluse lihtsustamine seda nii ettevõtete loomisel kui käitamisel, soodsa maksukeskkonna kujundamisel nii tegutsevatele ettevõtetele kui uutele ettevõtjatele kes pärinevad nii siseriigist kui välismaalt ning tööjõuturu paindlikkuse tagamine. Samuti saab riik majandust suunata ekspordi tugiprogrammide suurendamise ja täpsema juhtimise kaudu. Kõik need hoovad on majandusministri käes. Kuid kas neid hoobi on ka oskuslikult kasutatud?

Majandusminister ei tohiks endale lubada väidet, et palgareform lahendab meie majanduskasvu jätkusuutlikkuse tagamise mured. Minister on justkui unustanud, et Eestis ei kasva rahapuud! Kõik see raha, mida nii eile, täna kui ka homme sai ja saab riigieelarve kaudu ümber jagada põhineb Eesti ettevõtjate ja ettevõtete tublil tööl. Need on inimesed ja firmad, kes maksavad palka ka oma töötajatele, tehes seda mahus, mida lubavad ettevõtte majandustulemused ning tootlikkus. Riik ei saa öelda, et firmad peavad tõstma oma töötajate palku. Riik saab ja peabki seda stimuleerima. Samuti ei tohi unustada, et ka riigiametnikud, arstid, õpetajad ja politseinikud saavad oma palgana kasutada ainult seda raha, mida erasektoris tegutsevad ettevõtjad ja ettevõtted ning nende töötajad on riigis loonud ja maksudena riigieelarvesse maksnud. Seega saab meie ainsaks "palgareformiks" olla ainult Eesti majanduskeskkonna edasine stimuleerimine ja efektiivistamine. Äärmiselt oluline roll selles on maksukeskkonnal.

Eesti on väike riik nii rahvalt (loe: tarbijaskonnalt) kui loodusvaradelt. Globaalses konkurentsis välisinvesteeringute pärast ei olegi meil välisinvestoritele aga ka Eesti ettevõtjatele (jah, ka nemad võivad viia oma tegevuse Eestist välja ja mõned ongi seda teinud) muid eeliseid välja pakkuda kui efektiivne, paindlik ja madalate maksudega majanduskeskkond. Seda eriti nüüd, kus meie töötajad kipuvad välismaale lahkuma mistõttu oleme me kaotanud ka odava ja arvuka tööjõu argumendi. Me ei tohi unustada, et enamus välisinvestoreid rajab oma tegevuse Eestisse ikka naaberturgudele laienemist ja nendele eksportimist silmas pidades. Ettevõtte tulumaksu tänase süsteemi säilitamine on meie majanduskasvu jätkusuutlikkusele seega elu ja surma küsimus. Rakendades efektiivseid eksporditoetusi (ennekõike läbi EAS-i, mille nõukogu esimees on samuti majandusminister) ning kasutades enam kodumaist tooret ja kütuseid, peame suutma viia tasakaalu ka meie kaubandusbilansi. Ka see on koht, kus majandusminister peaks välja pakkuma enamat kui lihtsalt konstateerima, et väliskaubanduse bilansi puudujääk on 2006. aastal võrreldes 2005-ga kasvanud!

Oma artiklis käsitles minister ka kinnisvaraarenduse ja -turu teemat. Isiklikult pean seda, et Eesti ettevõtted ja inimesed suutsid kiiresti ära kasutada madalaid intressimäärasid meie suureks eduks! Sajad kui mitte tuhanded noored inimesed ja pered on saanud endale uue kodu, kus elada ise ning kus kasvatada ka äsjasündinud beebisid. Kiire ehitustegevuse areng põhjustab loomulikult teatud defitsiidi materjalide osas (materjalide tootjad ei näinud sellist kasvu lihtsalt ette ning ei suutnud investeerida piisava kiirusega täiendavatesse tootmisvõimsustesse) ning see on igati normaalne. Normaalne on ka see, et defitsiidi tingimustes hinnad tõusevad. Tõusma pidid ka kinnisvarahinnad, sest tahtjaid oli rohkem kui uusi elamispindu. Lisaks siseriiklikule nõudlusele mõjutab meie kinnisvaraturgu sarnaselt teistele kaupadele ka üle-Euroopaline konvergents ehk hindade ühtlustumine. Siin ei ole midagi ebaloomulikku ega taunitavat! Kui siin on üldse midagi taunitavat, siis see, et majandusminister ei ole suutnud õigeaegselt jõustada selliseid reegleid, mis oleks piiranud spekulatiivset tegevust kinnisvaraturul.

Tänases olukorras, kus laenuintressid on tõusnud ning võivad lähikuudel ja aastatel veel tõusta (kinnisvaralaenud on teatavasti pikaajalised ning seepärast on oluline hinnata ka intresside liikumist pikas perspektiivis), on äärmiselt oluline luua mehhanismid, mis aitaks Eesti perekondadel selle kasvuga toime tulla. Selles osas on väga oluline just Reformierakonna poolt välja käidud füüsilisest isiku tulumaksu edasine vähendamine. Nii saavad pered enda käsutusse enam rahalisi vahendeid, mida saab kasutada laenude tagasimaksmiseks ja intressitõusu kompenseerimiseks. See ongi riigi poolne tugi neile, kes seda vajavad. Igasugune hüvitamine ja muud moodi dotatsioonide rakendamine ning, nagu elu on näidanud, ka munitsipaalkorterite müümine ja üürimine, tekitab ainult uut ebavõrdsust.

Majanduses eksisteerib selline nähtus nagu isetäituvad ennustused. Kui majanduse arvamusliidrid ütlevad, et majandusel läheb hästi ja inimestel läheb hästi, siis majandusel ja selle kaudu ka inimestel lähebki hästi. Kui arvamusliidrid ütlevad, et majandusel hakkab halvasti minema ja inimesed jäävad võlgadesse, siis nii lähebki. Eriti toimub see globaalmajanduses, kus USA keskpanga juhtide mõnest mõttelõngast võivad oma suunda muuta pea kõik maailma börsid. Edgar Savisaar õnneks nii võimas mees ei ole. Täna loodan, et ta ei ole ka Eesti majanduse arvamusliider, sest Eesti väärib kindlasti paremat tulevikku!