Wunderbar Virus

Uurisin Viru keskuse majaviitu. Need juhatasid küll Itaalia elustiilikeskusse Felicitalia, mis juba sügisest kinni on, aga ei muud. Siis tuli meelde, et ükskord Narva maantee poolsest uksest sisenedes olin vist mingit reklaami näinud, ja tõesti - sealt leidsin nii BannCoogi (või Cooki?) kui ka Wunderbari.

BannCook oli rahulikuks lõunasöögiks liiga kirju, aga Wunderbar osutus juba esimesest pilgust üllatavalt mõnusaks: erakordselt rahulik nurgatagune muidu nii rahutus kaubanduskeskuses.

Inimesi oli varajasel lõunal vähe ja BannCooki limonaadipiltide vahelt tulles mõjus siinne puna-hall-must kujundus lausa minimalistlikult.

Ja need aknad - vähemalt on üks koht selles õnnetus Viru keskuses, kus aknast välja vaadata saab.

Menüü rõõmustas silma nii originaalse välimuse kui ka samavõrra omapärase sisuga - vahvad papist kaaned ja eraldi ära märgitud eestipärased toidud.

Mõned näited: vürtsikiluga kartulisalat soolakurgi ja rukkileivaga, suitsutatud tanguvorst pohla-õunakastmes, aedviljaleemes küpsetatud seakoot hautatud kapsaga.

Suurem osa roogadest olid aga trendikamad katsetused, olgu näiteks kas või küpsetatud pardikoiva konfit bataadi-kartulipüreega.

Juba nimetatud kartulisalatisse oli tõenäoliselt otse enne laualetoomist segatud jääsalatit (salat oli veel krõmpsuv, polnud kastmest raskeks imbunud) ja peale lõigatud kenad punase sibula rattad. Balsamico-kastme muster ja pikad murulauguvarred koos kaunilt paigutatud kiludega andsid muidu nii kodusele kartulisalatile ka eht restoraniliku väljanägemise. Koos rukkileivaga väga maitsev.

Tomati-basiilikukastmes lõhepastal oli meie oma kartulisalatiga raske võistelda. Süüa kõlbas, aga kastmel polnud õiget särtsu ja ka tagliatelli'de suhe kastmega polnud päris see, mis Itaalias pasta nii mõnusaks teeb. Korralik roog, aga ei raasugi rohkem. Äramärkimist väärivad aga soojad ja krõbedad kuklid, mis pasta kõrvale toodi.

Ettekandjad olid tasemel, nii mõnusat teenindust pole ammu kohanud.