BMW tõestisündinud muinasjutt väikemaasturist

Välimus on X3-l, nagu ta alati on olnud. Siit-sealt meenutab ta oma X5st suuremat venda ja kohati on oma nägu. Nägu on maitse küsimus, kuid veidi hale näeb ta välja oma musklis suurema sugulase kõrval. Tagaosa on ehe X5 minikoopia.

Interjööri kallal viriseda ei saa. Ruumilahendused on üsnagi asjalikud ja taga saavad lausa inimese mõõtu olendid oma aega veeta ja seda mugavalt ning pikematelgi reisidel. Küll kipub kolmekesi tagaistmel natuke kitsaks jääma, kui sadu kilomeetreid sõitma peaks. Samuti on nad hästi loetavad ja asjalikud - ei mingeid mõistatusi. Ei pea pool tundi autos juurdlema, milline osuti kiirust näitab. Juhikoht on ülevaatlik ja pakub kõrge auto vaadet üsna kaugele.

Põhiline, millest auto juures rääkida, on mootor ja sõiduomadused. Diiselmootor on küll selline, et tahaks käed taeva poole tõsta ja hõisata "halleluuja". Pole kohta, kus see hea ei oleks.

Kohe pöörete alguses on kogu pöördemoment juhi käsutuses ja surub kiiremini paremat pedaali kasutades sõitjad istmesse. Tegemist pole bensiinimootorile omase järsu ja äkilise loomuga tõmbega, vaid tuim jõud surub sujuvalt autot edasi.

X-Drive'i nelikvedu on samuti oma klassi parimaid. Ei ole midagi lihtsamat kui X-drive'i taltsutada. Liialt pööraseks ei tasu ka minna, sest igal autol on oma piirid ja isegi X3 hakkab pusklema, kui temaga lolli inimese kombel ringi käia.

Ühest hoovist välja keerates igatsesin kojamehi juba küljeakendele, sest sealt tuli teed vaadata.

Kõik kõlab nagu ilus muinasjutt. Jah, kõlab küll, kuid see pole lihtsalt muinasjutt, vaid üsna kallis muinasjutt. Heade asjade eest tuleb ikka vääriliselt maksta. Nii ka BMW eest.

Auto alghind ei tundu üldse suur, kuid kui võtta diiselmootoriga versioon, siis tekib küll küsimus, kas ikka tahad väikemaasturi eest ligi 700 000 krooni maksta.