Miks me Moskvalt oma vara tagasi ei küsi?

Kui inimene on midagi varastanud ja seda sugugi mitte tagasi ei anna, siis on kõige õigem käega lüüa ja asi lihtsalt unustada. Pole mõtet end pideva alandamise ja palumisega väsitada.

Nii ütles peaminister Andrus Ansip Riigikogu saali täitnud rahvale avatud uste päeval 23. aprillil. See olla president Toomas Hendrik Ilvese mõte, lisas ta. Minu sõnad siinkohal ei pruugi just täpsed olla, aga mõttes ma ei eksi.

Varguse objektiks oli antud juhul Eesti presidendi auraha, mis asub teatavasti kusagil Moskva sügavustes ja millelt olla ajapikku seletamatul kombel vääriskive maha pudenenud.

Saal jäi Ansipi vastuse peale üllatunult vait. Küsimuse esitaja oli samas kahe minuti eest pälvinud tugeva aplausi. Ta tahtis teada, miks Eesti valitsus pole pöördunud asja lahendamiseks rahvusvahelisse kohtusse. Rahvusvahelist kohut Ansip oma vastuses ei nimetanudki.

Minul endal on raske Ansipi (või siis Ilvese?) loogikast aru saada ja täiesti võimatu on mul seda jagada.

Ansipi vastusest selgus, et meie presidendi ametiraha tagasinõudmine olla palumine ja et selline tegevus olla alandav ja väsitav.

Ma pole aga niigi aru saanud, miks andsime ära Petseri- ja Narvataguse maa (ammu enne Ansipit ja Ilvest) midagi silmnähtavat vastu saamata.

Autor: Tiina Tamman