Asjata süüdistame edukaid

Me kõik tahame olla edukad: saada palgakõrgendust, parema töökoha, edukalt investeerida. Ja kui oleme edukad, tunneme uhkust, sest oleme selle ära teeninud. Meid pole edasi viinud õnn ega teiste inimeste ekspluateerimine.

Ja ometi - kui mõtleme jõukate inimeste peale, nagu firmajuhid või pankurid, siis tihti me põlgame neid. Lugedes juhtide palkadest, ei mõtle me kunagi oskustele, mida ettevõtte juhtimiseks tarvis läheb, vaid kaebame, et nad on ülemakstud. Kui aga inimesed räägivad vaestest - kellest suur osa toitub ja riietub paremini ning saab korralikumat arstiabi kui kuningad 300 aastat tagasi -, on sissetulekute ebavõrdsus alati rikaste süü.

Ükski kolumnist ei süüdista vaeseid, et nad ei arenda kõrgtehnoloogilises ühiskonnas nõutavaid oskusi või pole piisavalt töökad. Kui inimene kaotab maja, sest ta võttis laenu, mida ta ei saanud endale algusest peale lubada, on kurja juur pank. Me ei ütle põllumeestele, kes ei suuda endale elatist teenida, et otsigu endale teine töö. Ei, me süüdistame suurfirmasid, et nad vaesed põllumehed leivast ilma jätavad. Kui tööstustöölised jäävad alla mujalt tulevale konkurentsile, süüdistame kurje allhankijaid.