Talvine Mustpeade maja

Mustpeade vennaskonna tekkimise aeg pole teada. Vennaskonna asutamisürik pole säilinud, teadmata on isegi, kas see kunagi üldse olemas oli. Aga vennaskonna teke langeb ajaliselt kokku sarnaste organisatsioonide loomisega Saksamaal. Esimest korda mainitakse mustpäid 1400. aastal, kui Mustpeade vennaskond sõlmis lepingu Tallinna dominiiklaste kloostriga, millega kinnitati mustpeade omandiõigust kõigile kirikuriistadele, mida nad dominiiklaste Katariina kirikusse olid hoiule andnud. Mustpeade vennaskonna tekkekohaks võib lugeda Eestit, sest Lääne-Euroopas sellist vennaskonda keskajal ei olnud. Eestis ja Lätis oli üle 20 Mustpeade vennaskonna maja. Meil tegutsesid nad Tallinnas, Tartus ja Pärnus. 17. sajandil asutati Mustpeade vennaskond lõpuks ka Wismaris.

Mustpeade vennaskonna kaitsepühak on mustanahaline Püha Mauritius, kelle järgi on mustpead ka oma nime saanud. Püha Mauritiuse ja tema kaaslaste mälestuspäev on 22. september. Pärimuse järgi kuulus mustanahaline ohvitser Mauritius 3. sajandi lõpul Egiptusest pärit Rooma leegioni, nn Teeba leegioni. Kui leegion saadeti tänapäeva Šveitsi alale, keeldusid kristlastest leegionärid vastumeelset käsku täitmast. Ühe versiooni järgi sunniti leegionäre osalema paganlikes riitustes, teise versiooni järgi nad aga keeldusid kohalike kristlaste tagakiusamisest. Kuna terve leegion keeldus käsku täitmast, hukati kõik leegionärid. Surmakartmatust kristlasest sõdurist Mauritiusest sai pühak, keda austasid nii dominiiklased kui ka mustpead.

Kuna mustpead vajasid kooskäimiseks maja, rentisid nad Pikal tänaval raehärra Johann Vianti kaupmehe maja. 1531. aastal osteti see maja endale päriseks ning ehitati ümber ühiskondlikuks hooneks. Mustpeade maja fassaad rajati Madalmaade renessansi stiilis, ning selle autor oli Arent Passer ja ehitusmeister Hans Luttigk. Hoone eeskuju oli Antverpeni raekoda.

Mustpeade maja esimese korruse akende frontoone ehk ehisviile kaunistavad Rootsi-Poola kuninga ja Moskva vallutaja Zygmunt III ja tema abikaasa Anna portreeskulptuurid. Hoone fassaadil võime näha tuntumate hansakontorite Brugge, Novgorodi, Londoni ja Bergeni vappe. Neist kõrgemal on turniiril võitlevad rüütlid ning allegoorilised kaaludega Õigluse ja palmioksaga Rahu naisfiguurid. Rüütli reljeefidel on kirjutatud alamsaksa keeles: "Aita, Jumal, alati!" ja "Jumal on minu abi". Kõige tipus troonib Jeesus Kristus.

Mustpeade maja portaali ehk ukse kõrvale on paigutatud etikukivid. Hoone uks on kaunistatud rosettnaeltega. 1919. aastal ostsid mustpead endale Olavi gildi hoone, mistõttu tänase Mustpeade maja kaks tähtsamat ruumi on Valge saal ja Olavi saal.

Iidsel majal on pikk ajalugu, mistõttu toimub siin mõnikord ka salapäraseid asju. Mustpeade majas on nähtud kapuutsidega hõljuvaid mehekujusid ja salapärast raske võtmekimbu iseeneslikku kõikumist. On kuuldud trepinaginaid ja veelaskmist tühjades WCdes.

Mustpeadel oli oma skraa ehk põhikiri. Vanim neist pärineb 1407. aastast. Kui vennaskonna liikmed tegid midagi halba, karistati neid enamasti küünlavahas või rahas tasutava trahviga. Mustpeade vennaskonda juhtisid kaks vanemat. Kui mustpea abiellus, astus ta tavaliselt Suurgildi liikmeks. Mustpeade liikmed oldi keskmiselt viis aastat. Seltsieluga tegelesid mustpead siis, kui kauplemine oli mereteede jäätumise tõttu raskendatud. Tähtsamad vennaskonna sündmused aastas olid mustpeadel jõulu- ja vastlajoodud.

Mustpeade peolaud oli rikkalik. Pakuti pähkleid, kooke, puuvilju, rosinaid, linnu- ja metsloomaliha, maitsestatud veine ning õlut. Kord, kui Peeter I oli mustpeade majas külas, juhtunud ka üks õnnetus. Üks mustpea olevat leidnud veinipeekri seest surnud hiire, aga rüüpas joogi siiski vapralt lõpuni, et mitte pikakasvulist Vene valitsejat häirida.

Et vallalistel kaupmeestel lõbusam oleks, osalesid pidustustel ka daamid linnakodanike peredest. Tantsida said siiski enamasti vanemad vennaskonna liikmed, kuna nooremad hoolitsesid selle eest, et peolaual toit ja jook otsa ei saaks. Russowi kroonika räägib ka sellest, kuidas mustpead raekoja platsil roosidega kaunistatud kuuse ümber tantsisid ja selle lõpuks põlema panid.

Kevaditi osalesid mustpead koos teiste gildide esindajatega papagoi laskmise võistlusel. Papagoilaskmist peeti ülestõusmispühade ja nelipühade vahelisel ajal pühapäeviti. Parimat laskjat nimetati kuningaks ja ta sai auhinnaks hõbevaagna ning tal oli õigus kanda hõbedast papagoikujutist. Mais valis Mustpeade vennaskond koos Suurgildiga vabas looduses maikrahvi. Uus maikrahv ratsutas pidulikult linna. Mõlemad traditsioonid hääbusid Liivi sõja tõttu.

Üks tuntumaid keskaegseid mustpäid on Hans Bouwer. Kui ta 1519. aastal suri, jagas ta testamendiga laiali umbes 7000margase varanduse. Arvatakse, et ta oli pärit Madalmaadest, kuna ta annetas väljaspool Vana-Liivimaa piire veel ainult Hollandis asuvale Kampeni kloostrile. Hans Bouwerit on esmakordselt mainitud 1494. aastal, kui ta osales mustpeade jõulujootudel. Ta nautis kuni lõpuni poissmehepõlve ja mustpeade lõbusat elu. Vastlajootudel trahviti Hans Bouwerit selle eest, et ta ei osalenud kohustuslikul missal ja mustpeade üldkoosolekul.

Hans Bouwer elas Vana-Posti tänaval, kuhu ta ostis Tallinna kodanikuks saamise päeval maja, aida ja puukuuri. Talupoegadele, kes olid Hans Bouwerile võlgu, andis mustpea testamendis järgmised soovitused: kui talupojad soovivad, siis võivad nad ära maksta, aga kui ei soovi või ei saa, siis palugu nad tema hingeõnnistuse eest ning selle eest saavad võlgadest priiks.

Keskaja inimene hoolitses selle eest, et tal ka pärast surma hästi läheks. Nii pole ka imestada dominiiklaste ja mustpeade suure sõpruse üle. Tallinna Mustpeade vennaskond hoolitses Tallinna dominiiklaste kloostri Katariina kiriku ainelise heaolu eest ning dominiiklased omakorda palvetasid mustpeade hingeõnnistuse eest. Vennaskond vajas kirikut, kuhu matta oma surnud, eriti need, kellel polnud Tallinnas sugulasi.

Vennaskonna mõjukusest räägib see, et dominiiklaste Katariina kiriku eestseisjateks olid 15. sajandi algusest üks mustpea ja üks raehärra. 1478. aastal andis dominiiklaste ordu kõrgmeister Tallinna mustpeadele üriku, milles teatati, et kõigis dominiiklaste kloostrites on mungad kohustatud Tallinna mustpeade hingeõnnistuse eest palvetama.

Mustpead annetasid tavaliselt dominiiklastele kõikide pühakute päevaks või advendiks liha (hiljem dominiiklased sellest küll loobusid), turska, heeringat, lõhe, herneid ning väiksema summa sularaha. Kui dominiiklaste kirik sai 1524. aasta septembris Tallinnas toimunud pildirüüste ajal üsna rängalt kannatada, siis mustpeadele kuulunud kirikuriistad kannatada ei saanud. Ettenägelikud vennaskonna liikmed olid 1481. aastal Bruggest tellitud uhke tiibaltari kloostrikirikust juba varakult varjule viinud.

Reformatsiooni keerulistele ajale järgnes peagi Liivi sõda. Mustpead paistsid eriti silma 11. septembril 1560 toimunud tänapäeva Pärnu maantee ääres toimunud lahingus, kus vapralt sõditi Vene vägede vastu. Mustpeade vennaskond elas üle ka Põhjasõja ning Esimese maailmasõja, kuid 1940. aastal nende tegevus Tallinnas lõppes.

Mustpeade maja direktori Juta Tanieli sõnul on Mustpeade vennaskonna liikmed igal aastal maja külalised. "Meie juures käib ka peale mustpeade veel väga palju inimesi, sealhulgas kuulsaid. Siiani on vast kõige nimekam olnud Tema Majesteet Elizabeth II," meenutab Taniel.

2004. aastal pidas Mustpeade vennaskond esmakordselt pärast 1940. aastat Tallinnas oma aastakoosoleku ja sellele järgneva nn vastlajoodu. Aasta varem sai mustpeade vennaskonna liikmeks Tallinna Linnaarhiivi juhataja Urmas Oolup, kes praegu on vennaskonna ainus eestlasest liige.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Heiki Haljasorg