Miks takistada PPP-projekte?

Elame ajal, mil Eestimaa infrastruktuuri ülesehitamine jõudsalt areneb ja mastaapsed muutused sünnivad sõna otseses mõttes meie silme all. Samas ei ole see tänuväärne ja mitmeid tulevasi põlvkondi puudutav töö veel kaugeltki lõpusirgel. Kohalikel omavalitsustel on selles valdkonnas õnnestunud astuda mitmeid edusamme ka tänu viljakale koostööle erasektoriga. Lihtsa näitena võiks tuua koolide või teede ehitused, kus erasektor nad valmis ehitab, vald või muu omavalitsusüksus neid aga pikaajaliste üürilepingute alusel rendib.

Nüüd on aga kahjuks põhjust häirekella lüüa. Seda seepärast, et Riigi Raamatupidamistoimkond, mis kujutab endast Rahandusministeeriumi juures tegutsevat asjatundjate kolleegiumi, on koostanud juhendi RTJ 17 "Avaliku ja erasektori partnerlusprojektid" muudatuse eelnõu. Ja ausalt öeldes oleks see kaikaks kodarasse nii mõnelegi paljutõotavale ettevõtmisele. Jõustuma peaks muudatus praeguste plaanide kohaselt juba vastalanud kuu jooksul.

Konkreetsemalt siis. Eelnõu sisaldab põhimõttelisi muudatusi ülalmainitud nn PPP-projektide kajastamisel avaliku halduse üksuse raamatupidamises. Ühisprojektidega seonduvad varad ja kulud peaksid seega hakkama kajastuma avaliku sektori üksuse bilansis. Seni sõltus kajastamine projekti riskianalüüsi tulemusest.

Kohalikele omavalitsustele, kes oma koolide, teede vms rajamisel erasektoriga koostööd on harjunud tegema, võivad sellised muudatused osutada saatuslikuks, suurendades hüppeliselt nende laenukoormust. Nii mõnigi neist võib RTJ 17 eelnõu rakendudes leida enda sisuliselt üle öö krediidivõimetuna. Sellised muudatused ei tohiks ühes demokraatlikus riigis, nagu Eesti seda olla soovib, "üle öö" aset leida!

Samas on Rahandusministeerium just praegu välja töötamas kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadust ning kohaliku omavalitsuse üksuse maksejõuetuse seadust, mis muuhulgas sätestavad täpsemaid reegleid kohalike omavalitsuste raamatupidamistele ning aruannete koostamisele ka PPP-projektide vaatenurgast. Sellega seoses käib ministeeriumi ja kohalike omavalitsuste vahel ka aktiivne mõttevahetus. Seepärast oleks mõistlik RTJ 17 eelnõu kehtestamine kuni nimetatud seaduseelnõude valmimiseni edasi lükata ning siis neidki arvesse võtta.

Kui eelnõud tahetakse kehtestada ilma, et seda arutataks kohalike omavalitsustega keda see otseselt puudutab, siis see küll hea haldus- ega demokraatliku seadusandlustavaga kokku ei käi. Pidades silmas, millised õiguslikud tagajärjed siit kohalike omavalitsuste bilanssidele ja eelarvetele tulenevad, näib Raamatupidamise Toimkond ületavat siin oma pädevuse piire. Peaks ta ju piirduma eelkõige erasektori raamatupidamise juhendamisega.

Kummalisel kombel ongi toimkond eelnõu koostamisel lähtunud üksnes erasektori raamatupidamisele mõeldud standardist IFRIC 12, mis ise on aga Euroopa Komisjoni poolt mitmel põhjusel seni üldse vastu võtmata.

Rahvusvahelisel tasandil on vastav avaliku ja erasektori koostööprojekte puudutav standard alles koostamisel, mistõttu on toimkond eelnõuga loomas pretsedenti. Seepärast näen ma siin karjuvat vajadust täiendava analüüsi järele. Vastasel juhul on oht kohalike omavalitsuste põhiseadusega tagatud õigusi lubamatult riivata - näiteks formaalset maksejõuetust kaasa tuues. Seda enam, et toimkond soovib eelnõu kehtestada sisuliselt tagasiulatuvalt - mis senise Riigikohtu praktika ning Põhiseaduse valguses ülimalt küsitav näib.

Ja veel - eelnõus on varade ja kohustuste kajastamise kontrollimise põhimõte ülimalt jäik. Riigi raamatupidamise üldeeskirjades arvestatakse lisaks kontrollile siiski ka riskide jaotumisega avaliku ja erasektori vahel.

Jääb tõesti mulje, nagu poleks toimkond RTJ 17 eelnõu kehtestamise praktilisi tagajärgi üldse analüüsinud. Samuti puuduvad veenvad põhjendused, miks need muudatused ikka vajalikud on.

Kutsuksingi nüüd kohalikke omavalitsusi avalikult üles kujunenud olukorda arutama ning võitlema selle nimel, et leitaks mõistlik lahendus. Ei ole ju kellelegi kasulik, kui riik kas meelega või kogemata hädavajalikele töödele takistusi ette kuhjab ning piirab kohalike omavalitsuste vabadust ise oma asju korraldada.