Maksulatt 30 000 kroonile

Keit Pentus-Rosimannus

Äripäev kirjutas aasta tagasi juunis, et maailma kalleim bränd Google kaalub uue haru võimalikuks asupaigaks Tallinna või Riiat. Kohalikku elevust üksjagu. Oli ka sisemist veendumust, et küll e-Eesti selle väikese võistluse võidab. Tuhkagi. Google valis hoopis Venemaa ja seab end sisse 150 km Eesti piirist ida pool - Peterburis. Arvutused näitasid lihtsalt, et tööjõumaksud on seal väiksemad.

Pole vist ühtki poliitilist jõudu, kes poleks rääkinud vajadusest muuta Eesti eeliseks mitte odav, vaid kvaliteetne ja tark tööjõud. Teate ju küll neid sõnavõttudest läbi käinud mõtteid - meie eelis peab olema mitte toores jõud, vaid filigraanne mõistus. Ja arenguruumi ses vallas jagub. ELi riikides töötab high tech'i sektoris - mille töötajate haridus- ja palgatase on kogu tööjõuturuga võrreldes kõrgem - keskmiselt 4,4% töötajaist. Soomes on see number 6,7, Iirimaal 6, 5, Rootsis 6, Eestis aga Eurostati andmetel vaid 3,6%. Miks neid kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid tipp-spetsialistide töökohti Eestis tekkima ei kipu? Haritud inimesi meil ju ometi on.

Vastus on lihtne - ettevõtjate maksukoormus kõrgepalgaliste töötajate palkamisel on väga kõrge. Kui ühe 30 000kroonise palgaga töötaja eest peab tööandja aastas tasuma ligi 120 000 krooni sotsiaalmaksu, siis paneb see ilmselt enne uue töötaja palgale võtmist mõtlema ja soodsamat varianti otsima küll. Mida peaks muutma, et just need oodatud kõrgepalgalised töökohad Eestist mööda ei libiseks?

Ülempiiri seadmine töötasule, üle mille makstud palgaosa on tööandja jaoks sotsiaalmaksuvaba, on üks viis soodustada kõrget lisandväärtust loovate töökohtade tekkimist. Selline ülempiir kehtib juba mitmes riigis - Rootsis, Lätis, Austrias - ja selleks, et kõrgepalgalised töökohad riigist välja ei läheks. Miks ei peaks Eesti sama teed minema?

Muidugi on ideele oponeerijail vastuargumente. Üks peamine neist on, et eelarve läheb kummuli, sest maksutulud jäävad laekumata. Kas ikka jäävad?

Praegu kasutatakse maksude optimeerimise huvides just sellesama kõrge sotsiaalmaksu tõttu õige sageli töötajate palgalevõtmise asemel osaühingute skeeme. Kõrgepalgalisele töötajale ei maksta palka, vaid tasutakse temale kuuluva OÜ esitatud arve teenuse eest. Töötaja võtab sotsiaalmaksu vältides oma osaühingust välja dividende ja tasub neilt paremal juhul vaid tulumaksu.

Sotsiaalmaksuga maksustatavale töötasule ülempiiri seadmine tähendab, et vajadus skeemide nuputamiseks väheneb. Maksust möödahiilimise põhjused vähenevad ja maksu laekumine võib seeläbi hoopis paraneda.

Teatud summast sotsiaalmaksu kasvamisele piiri panek stimuleerib uute töökohtade teket. Need aga tähendavad otseselt maksude laekumise kasvu, mitte kahanemist. Nii toob võimalikult paljude uute kõrgepalgaliste töökohtade loomine kaasa mitte tondina maalitud haigekassa ja pensioniraha vähenemise, vaid rohkem vahendeid nii tervishoiuks kui ka sotsiaalkulutusteks. Tõsi, töökohad ei teki hetkega, ajuti võivad ka maksulaekumised kõikuda, ent need mured on ajutised.

Kui 1999 vaieldi ettevõtte tulumaksureformi üle, oli samuti vaja valida kahe variandi vahel - riskida ajutise maksulaekumise väiksema kasvuga, panustada tulevikus uute töökohtade loomisse ja seeläbi maksulaekumiste kasvu või loobuda reformist, kuid hoida maksulaekumistes stabiilset taset. Õnneks otsustati reformi kasuks. Efekt ei lasknud end oodata nii kaua, kui kardeti. Mõju kestab aga siiani.

Valmisolek radikaalseks otsusteks on poliitilistel jõududel erinev. Reformierakonna fraktsiooni pakutud tipp-spetsialistide töökohtade tekke stimuleerimisest loobumine tähendab, et oponentidel peab olema välja pakkuda muu plaan. Mitte midagi tegemine ja piirdumine vaid kosmeetiliste või üheaastase mõjuga otsustega on kõige halvem variant.

Maksulatt 30 000 kroonile

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised