Handid taanduvad naftatööstuse ees

Seal, kus suur Irtõši jõgi suubub veel suuremasse Obi, asub praegu 1930. aastal asutatud ringkonna keskus, Hantõ-Mansiiski linn. Hantidest, mansidest ja neenetsitest kütid-kalastajad, kelle maadele naftatööstus tungis, liikusid edasi järgmistele maadele.

"Aga 1980ndate lõpuks ei olnud enam kuhugi taanduda," võtab Agrafena loo kokku. Hantõ-Mansiisk on viimasest, 1989. aasta rahvaloendusest saati kasvanud pea kahekordseks: 34 000 elanikult 60 000-le.

Obi jõe lisajõe Salõmi valgala naftavarusid Handi-Mansi autonoomses ringkonnas hakati tarvitama alles pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. President Boriss Jeltsini ajal anti naftafirmadele litsentse tingimustel, et nad põlisrahvastega arvestavad. Aga kõik pole kukkunud välja nii, nagu võiks.

"Naftafirma Evihon röövis Neftejuganski rajooni põlisrahva nende enda esindajate toel praktiliselt paljaks," räägib Grunja. Kui 1992. aastal asutati Salõmi naftat ammutama uus ettevõte Evihon, eraldati 10% selle aktsiatest kohalikule hantide, manside ja neenetsite huvide eest seisvale ühendusele Spasenie Jugrõ. Kaks põhjahantidest põlisrahva esindajat müüs aktsiad aga naftaärile tagasi ja kadus koos selle eest saadud rahaga, ilma et oleks seda organisatsioonile üle andnud.

Üldiselt pole Grunja jutu järgi handid maa kasutusõiguste loovutamise eest midagi saanud. "Need, kes elasid Neftejuganski linnas, need midagi said. Aga kes metsas elasid, need ei saanud midagi. Paberi peal anti neile helikopterilende, meditsiini- ja muid teenuseid," räägib Grunja.

Handimaal saabki ringi liikuda reeglina kas jõgesid pidi või mööda õhku, teid ehitatakse põhiliselt naftafirmade jaoks. Soola ja tikke saavad kohalikud ikka helikopteri pealt, samuti viib helikopter lapsed ära kaugele venekeelsesse internaatkooli. Kui maandusime Hantõ-Mansiiski lennuväljale, seisis seal kümme Mi-8 helikopterit, mis oma päevatööst parasjagu puhkasid.

"Et üldsust rahustada, on olemas föderaalseadus ja ka Handi-Mansi autonoomse ringkonna seadus maa traditsioonilisest kasutamisest, aga kohalikul tasandil see ei tööta," jätkab Agrafena, lisades, et põlisrahvad üha kaotavad maid. Surgutis saab nafta varsti otsa, on vaja uusi välju. Odavam on otsida uus naftaväli, kui vana lõpuni ära kasutada, räägib Grunja.

Aga kuidas siis põliselanikelt puurimisõigused kätte saadakse? "Lihtsalt," vastab Grunja. "Naftamehed lähevad põliselaniku juurde projektiga, kus on kõik kinnitused olemas, ringkonna võimudelt, rajoonilt, looduskaitsjatelt. Kuus allkirja on olemas, ütlevad nad põliselanikule, et ainult tema oma on puudu." Kui kohalik vaatab projekti ja näeb, et see tuleb tema õue peale, siis võidakse talle Grunja sõnul pakkuda abi välja kolimisel, mis tähendab, et võetakse tema palkmaja või jahionn ja lihtsalt viiakse uude kohta jalust ära. Kui kohalik keeldub koostööst, saab firma alati tulla jõuga.