Mihheil Saakašvili: sõda Gruusias on sõda Lääne pärast

Reedel ületasid sajad Vene tankid Gruusi piiri ning Vene lennukid pommitasid Gruusia lennujaamu, sõjaväebaase, sadamaid ja turge. Paljud on surnud, veel enamad haavatud. See sissetung, mis meenutab Afganistani 1979. ja Praha kevadet 1968. aastal, ähvardab lõhkuda rahvusvahelise julgeolekusüsteemi stabiilsuse.

Milleks see sõda? Nii küsib minu rahvas. Gruusia pole seda sõda alustanud ega valinud.

Selle sõja kavandas Kreml. Juba varem tänavu püüdis Venemaa Gruusiat provotseerida, sisuliselt annekteerides Abhaasia, ühe meie separatistlikest aladest. Kui me vastasime vaoshoitult, viis Moskva võitluse Lõuna-Osseetiasse.

Kui Euroopa laiendas oma julgeolekuinstitutsioone Musta mereni, pöördus minu valitsus Lääne rahvaste, eelkõige aga Euroopa valitsuste ja organisatsioonide poole palvega võtta endale juhtroll meie separatistlike konfliktide lahendamisel. Igasuguse lahenduse võtmeks on pea kaks aastakümmet tagasi loodud ning Venemaa mõjualuste rahuvalve- ja vahendusstruktuuride asendamine tõelise rahvusvahelise pingutusega.

Ent Euroopa hoidis distantsi ja, nagu võiski arvata, eskaleeris Venemaa provokatsioone. Meie sõbrad Euroopas soovitasid säilitada vaoshoitust ning loota diplomaatiale. Me järgisime nende nõuandeid ning astusime järgmise sammu, pakkudes üha uusi ideid konfliktide lahenduseks. Veel sel kevadel pakkusime separatistide juhtidele laiaulatuslikku autonoomiat, rahvusvahelisi garantiisid ja ulatuslikku esindust meie valitsuses.

Meie rahupakkumised lükati tagasi. Moskva soovis sõda. Aprillis hakkas Venemaa käsitlema Gruusia piirkondi Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat kui Vene provintse. Taas palusid me sõbrad Läänes meil rahulikuks jääda - ja nii me tegimegi. Ent rahuvalve varjus saatis Venemaa Abhaasiasse langevarjureid ja raskekahurväge. Korduvad provokatsioonid püüdsid tuua Gruusia sõja lävele.

Kui see ei õnnestunud, pööras Kreml oma tähelepanu Lõuna-Osseetiale, käskides oma sealsetel käsilastel tihendada rünnakuid Gruusia positsioonidele. Minu valitsus vastas ühepoolse relvarahuga; separatistid hakkasid ründama rahulikke elanikke ja Vene tankid tungisid üle Gruusia piiri. Meil polnud muud valikut kui kaitsta oma elanikkonda ja taastada põhiseaduslik kord. Moskva kasutas seda ettekäändena täiemahuliseks sõjaliseks sissetungiks Gruusiasse.

Viimastel päevadel on Venemaa rünnanud Gruusiat kõigi vahenditega. Vene tankid on voolanud Lõuna-Osseetiasse. Vene lennukid on pommitanud mitte üksnes Gruusia sõjaväebaase, vaid ka tsiviilelanikke ja majanduslikku infrastruktuuri, sealhulgas hävitanud Phothi sadama Musta mere rannikul. Venemaa Musta mere laevastik koguneb nüüd meie rannikule ja Abhaasias toimub täiendav pealetung.

Mis on selles sõjas panusteks?

Ennekõike on kaalul minu kodumaa tulevik. Gruusia rahvas on ütelnud selgel valjul häälel, et nad näevad oma tulevikku Euroopas. Gruusia on muistne Euroopa rahvas, seotud Euroopaga ühise kultuuri, tsivilisatsiooni ja väärtuste kaudu. Jaanuaris hääletasid kolm neljast Gruusia elanikust referendumil NATOsse kuulumise poolt. Nende eesmärkide üle ei kaubelda; nüüd maksame me täit hinda oma demokraatlike püüdluste eest.

Teiseks on kaalul Venemaa tulevik. Kas selline Venemaa, mis peab agressiivseid sõdu oma naabritega, võib olla Euroopa jaoks partner? On selge, et Venemaa praegune juhtkond püüab taastada neokolonialistlikul kujul oma võimu kõigi territooriumide üle, mida Moskva on kunagi valitsenud.

Kui Gruusia langeb, tähendab see ka Lääne langemist kogu endises Nõukogude Liidus ja kaugemalgi. Meie naaberriikide juhid - olgu siis Ukrainas, teistes Kaukaasia riikides või Kesk-Aasias - peavad mõtlema, kas vabaduse ja iseseisvuse hind pole ehk tõesti liiga kõrge.

Mihheil Saakašvili arvamuslugu on tõlgitud Wall Street Journalist väljaandja loal.

Copyright © 2008 Dow Jones Company.All rights reserved.