Piiramine kaotas ohtliku möödasõidu

Kõige ohutum on sujuv, ilma järskude kiirendusteta ja aeglustusteta ühtlane liiklusvoog. Mida rohkem on autosid, seda olulisem on võimalikult ühtlane sõidukiirus.

Tallinna-Tartu lõigul on talveperioodil lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h. Ka liiklusloenduse mõõtmised näitasid, et enamikul päevadel ongi pärastlõunasel ja õhtusel ajal kell 13-20 rohkem neid sõidukijuhte, kes sõidavad kiirusel 90-100 km/h.

Samas on reedene päev teistest oluliselt erinev. Reedeti kiirused langevad. Suures ülekaalus on lubatud suurimast sõidukiirusest veidi aeglasemalt ehk kiirusel 80-90 km/h sõitvad autod.

Kui levinuimatel kiirustel 90-100 km/h liigub tavaliselt umbes 45% juhtidest, siis reedeti pea poole vähem. Sellega kaasnevad närvilisus, stressi suurenemine, sagenevad liiklusõnnetused.

Veokite liikluspiirangu kehtestamise ajal langes aga veidi aeglasemalt sõitvate autode arv 700 võrra. Neist 700st sõidukist ligikaudu 200 olid pikad veokid ja 500 nendega samal kiirusel liikuvad sõiduautod. Arvutuste järgi kulus viimastel reedeti Tallinnast Tartusse sõitmiseks riskantseid möödasõite tegemata harjumuspärasest kuni 15 minutit rohkem aega.

Varasemad liiklusõnnetuste analüüsid on näidanud, et õnnetuse toimumise tõenäosus on seda suurem, mida erinevamad on eri suundade liiklussagedused.

Tartu maanteel on sõidusuundade hõivatuse erinevus suurim reede pärastlõunati, kui Tartu poole liigub enam kui kaks korda rohkem sõidukeid kui vastupidi. Pühapäevaõhtuti ja esmaspäevahommikuti on märgata sama probleemi, kuid esialgu veidi leebemal kujul.

Sagedasem õnnetuse liik sellistes olukordades on kokkupõrge vastutuleva sõidukiga, mille on tinginud möödasõit eesliikuvast aeglasemast sõidukist või sõidukite kolonnist. Aeglasema sõidukiirusega veokid õnnetustes ise tavaliselt ei osale.

Õnnetusse sattumise risk on seejuures seda suurem, mida kauem möödasõit aega võtab ning mida pikem on möödasõitu tegeva sõiduki vastassuunas viibimise aeg.

Mida pikem on sõiduk, seda väiksemad on temast möödasõidu võimalused ja seda pikemaks kasvab sõiduautode rivi veoki järel. Nii sagenevad möödasõidud mitte ühest aeglasemast sõidukist, vaid juba autode kolonnist, mis nõuaks omakorda ohutuse tagamiseks veelgi suuremat sõidukiirust.

Esmaspäevahommikuti leevendab olukorda, et tipptund kestab vaid 1-2 tundi ja vastassuunas liikujaid on veel vähe. Pühapäeva õhtupoolikuti aga liiguvad valdavalt sõiduautod, millest mööda sõitmine on kiirem ja ohutum kui pikast raskeveokist.

Seetõttu kehtestatigi sügis-talvisel ajal halvenenud nähtavuse (pime aeg, ülespaiskuv pori ja lumi) ajal üle 12 m pikkuste veokite ja autorongide liikluskeeld just reedeti kell 13-20.

Piirangu ajal muutus olukord eeskätt Tallinnast väljuval, suurima liiklussagedusega sõidusuunal. Kuigi kiirusel alla 80 km/h liikuvate sõidukite arv jäi raskeveokite keelustamise ajal enam-vähem samaks, vähenes kiirusel 80-90 km/h sõitvate sõidukite arv koguni 22%.

Teisisõnu, kui enne piirangu kehtestamist takistas igareedesel pärastlõunal Tallinnast Tartu poole liikunud pikk veok 3-6 väiksemal sõidukil lubatud maksimaalsel kiirusel sõitmist, siis eksperimendi ajal vähenes oluliselt vajadus ohtlike möödasõitude järele ja sellest tulenevalt pideva sõidukiiruse muutmise vajadus. Kui enne eksperimendi algust oli keskmine sõidukiirus reedeõhtuti Tallinnast Tartusse 89,0 km/h, siis eksperimendi ajal kasvas see 91,7 km/h-ni.

Autor: Vello Koonik