Eesti majandus vajab kiirabi

Valitsus võiks pakkuda kinnisvaraturul osalejatele (vähemalt osalist) riiklikku tagatist, mis peaks vähendama kinnisvaralaenude riski pankades ja vabastama kapitali, et soodustada krediidi andmist ettevõtetele. Eestil puuduvad võlad, seepärast võiks ette kujutada riikliku fondi loomist kinnisvaralaenude osaliseks tagamiseks, et kinnisvaraturg ei läheks uppi.

Riik võiks rahastada ka kinnisvaralaenude ülevõtmisteenust - riik ostaks pankadelt allahinnatud kinnisvarakrediidid ja looks riigivälise kinnisvarastruktuuri – n-ö kohaliku Fannie Mae. Pangad saaksid anda sellele osa kinnisvaravõlgu, tingimusel, et sellest saadav kapital kasutatakse ettevõtetele krediidi andmiseks. Investoreid huvitaks taas Eestis kinnisvara omandamine, arvestades hindade languse tagajärjel suurenenud tasuvust.

Lahendus oleks ka ettevõtete krediidifond, mida rahastaks riik ja mis lubaks ülal pidada krediite, mida pangad kõhklevad anda, s.t. toimuks riskide jagamine. Alternatiivina võib riik ise anda kindlamaile ettevõtteile krediiti, ostes nende (mõistlikku intressi lubavaid lühiajalisi) kommertspabereid, kuni olukord rahuneb.

Oleme tugeva rahvustundega, millele toetudes võib Eesti riigikassa märkida fondide rahastamiseks aktsiaid. See avaldaks survet pankadele - need kaotaksid osa hoiustest. See aitaks neile ka selgeks teha, et krediidi mitteandmine hoiustatavast rahast ei ole vastuvõetav! Miks peaksid pangad olukorda enda huvides ära kasutama, hoides alles deposiite ja mitte andes krediiti!

Seni, kuni majandustingimused jäävad lühiajaliselt keerulisteks, võiks kaaluda meedet töötute elamis- või hüpoteegikulude arvesse võtmiseks, et vältida üksikisikute pankrotte ja nende eskaleerumist kinnisvaraturu kollapsiks. Eesti on suutnud end nuumaperioodil võla ja puudujäägi osas talitseda. Heas olukorras hästi käitumine lubab ajutiselt halvasti käituda. Vahel on halb käitumine (puudujäägi tekitamine) hea asi! Välislaenuraha kaasamine samuti.