Palun, Eesti, teie arve saabus

Eesti ees seisab kaks nii kehva valikut, millesarnastega me enam ammu pole silmitsi olnud: kas krooni devalveerimine või üldine deflatsioon. Meil pole kahjuks enam muud pääseteed, sest oleme elanud üle oma võimete ning nüüd on meile arve lauda toodud.

Äripäev loodab, et oleme võimelised jõuliselt kulusid vähendama, et devalveerimist vältida. Kõik, kollektiivselt. Minna tuleb ka palkade kallale.

Kui ütleme "jõuliselt", siis mõtleme seda tõsiselt. Swedbanki Balti panganduse juhi Erkki Raasukese hinnangul tuleks meil vähendada oma kulubaasi suurusjärgus 30 protsenti, et taas 2004.-2005. aastatega võrreldavale konkurentsitasemele jõuda.

Hardo Pajula märkis hiljuti, et pole vahet, kas kroon läheb poole odavamaks või palka vähendatakse kaks korda - elatustase muutub ikka poole viletsamaks.

Me arvame, et devalveerimine on halvem variant: esiteks kannatab suurem osa laenuvõtjaid (kel laenud eurodes), teiseks kallineb import (mis toob omakorda kaasa inflatsioonisurve ja euro lükkumise), kolmandaks langeb meie niigi kannatada saanud usaldusväärsus veelgi.

Devalveerimisel on aga üks "aga" - ning küllap just seda silmas pidades ongi eksperdid öelnud, et teatud tingimustel võib devalveerimine olla mõistlikum valik. Ja see "aga" on otse öeldes järgmine: kulusid kokku tõmmata on sõnades lihtsam kui tegudes. Oleme natuke nagu teismelised, kes otsustavad, et perel rasked ajad ja seekord šoppama ei lähe, aga end kaubanduskeskusest eemale hoida ikka ei suuda. Oleme harjunud võtma iseenesestmõistetavalt mitte ainult oma praegust elatustaset, vaid ka selle pidevat tõusu. Termin "tootlikkus" on olnud majandusteoreetikute mure.

Kui me ennast kokku ei võta ja kulude kärpimist - sealhulgas palkade alandamist - tõsiselt ei võta, siis võib riik pankrotti minna. Just sellele juhtis Raasuke tähelepanu eelmise nädala Ärilehes.

Ta rõhutas, et kõige halvem lahendus on see, et valime deflatsiooni tee ja ütleme, et meil on distsipliin, kuid tegelikult petame ennast; siis käime seda järgmised poolteist aastat ning seejärel tõdeme, et meil polnud piisavalt distsipliini.

Kuidas seda vältida? Järjest enam saab selgeks, et ainuke pääsetee vähemalt riigisektoris on üldine kokkulepe kulude ja ka palkade alandamiseks. Sellega peaks kaasa minema ka erasektor.

Teadlased on kindlaks teinud, et inimeste õnn ei sõltu mitte ainult sissetulekust, vaid ka sellest, milline on see sissetulek kaasmaalastega võrreldes. Kui elatustase langeb enamikel inimestel, on seda lihtsam koos taluda. Laulva revolutsiooni ajal kokku hoides olime ühtemoodi vaesed, ehk nüüd talume koos seda langust. Ja hea uudis lõpus: oleme nii väike, et toimiv ühiskondlik kokkulepe annab kiire efekti. Ükskord me hakkame taas tõusma niikuinii.

Autor: ÄP