Riigikogu palgad on pseudoprobleem

Me armastame riigikogu palku. Jälgime pingsalt nende tõusmist, vaidleme kirglikult nende suuruse üle, nõuame vihaselt nende langetamist.

Meediale on riigikogu liikmete palgad ja kuluhüvitised magus materjal. Lihtne ja lollikindel viis lugejahuvi ja klikkide tagamiseks. Just sellega on ajalehed, telekanalid ja raadiod viimaseil nädalail tegelnud. Kas need kaabakad seal Toompeal ikka seovad oma palga keskmisest palgast lahti, miks nad seda ei tee!? Riigi kõrgeimad ametnikud ja poliitilised ninad räägivad sellest telesaadetes ja lehtede esikülgedel.

Ometi on riigikogu palgad vaid kübe suures riigieelarveraha meres. Palju olulisem oleks võtta pulkadeni lahti kogu avaliku sektori kulutuste süsteem. Jah, muidugi, rahvaesindajad ja nende käitumine on kahtlemata eeskujuks kogu ülejäänud Eestile. Tundub ikka väga ebaõiglane nõustuda enda palgakärpega, kui Toompeal jätkatakse veelgi mõnusamat elu kui mullu.

Samuti on igati õigustatud absurdsete kuluhüvitiste avalik naeruvääristamine. Ent see kõik peaks olema lihtsalt üks mõnus värvikas episood sügavamale kaevumise kõrval.

Kui palju on ministeeriumid ja nende allasutused reaalselt kulusid kärpinud, mitte ainult täitmata kohti kaotanud? Miks kasvas avaliku halduse palgakulu IV kvartalis 7 protsenti - maksti preemiaid või tõsteti palku? Kas suurte preemiate määramised omavalitsustes on üksikjuhud või pikaajalisem praktika?

Kahtlemata on ajakirjandus, sh Äripäev, kirjutanud ka häid põhjalikke lugusid riigi palgaraha kasutamisest. Ent proportsioonid kipuvad paigast minema. Palju olulisem on suunata valvekoera terav pilk kümnetele tuhandetele riigipalka saavatele inimestele, kui pidevalt aasida 101 rahvaasemiku sissetuleku üle.