Analüütik: 300 miljardit dollarit ei ole väga suur summa…

USA Föderaalreservi juht Ben BernankeIseküsimus on, kas keskpanga pingutused on tugevuse või nõrkuse märk? Kas riskimine dollari languse ja hüperinflatsiooniga on parem, kui varuda rohkem kannatust? Ühest vastust nendele küsimustele praegu pole, kuid Föderaalreservi esimehele Ben Bernankele ei paista inflatsioon muret tegevat. Möödunud aastal vähenesid ameeriklaste varad $10 triljoni võrra ning ilmselgelt on deflatsioonisurve ületamas inflatsioonihirme. Õnnetuseks kipub inflatsiooniga olema nii, et ilma majanduskasvu ja tööhõivet kahjustamata on juba välja lastud džinni üsna raske pudelisse tagasi saada.

Kuna aktsiaturud on ettevaatavad, võib järeldada, et hoolimata majanduse nõrkusest nähakse aasta lõpuks paranemist. Töötusemäär jätkab küll kasvu, kuid kuna tegu on nö. tahavaatava indikaatoriga, siis sellele väga suurt rõhku ei panda. On tavaline, et töötusemäär püsib tsükli kõrgtasemete lähedal veel aasta peale põhja saabumist majanduses.

Hoopis olulisemaks peetakse olukorda kinnisvaraturul. Võib öelda, et ka USA keskpanga jõupingutused on tehtud eelkõige kinnisvaraturu seisu parandamiseks. Lisaks sellele, et hüpoteeklaenude intressimäärad langevad tänu riigivõlakirjade ostmisele, kavatseb Bernanke osta pankadelt sadade miljardite väärtuses kinnisvaralaene, et need saaksid saadud raha eest hakata väljastama uusi. Uudiste taustal on kinnisvaralaenude intressimäärad langenud poole sajandi madalamale tasemele ning 30aastase kodulaenu määr on lähenemas ajaloolisele põhjale 4,7% juures.), mis võtab arvesse kinnisvara hinda, inimeste sissetulekut ning intressimäärasid, on tõusnud mitme aastakümne kõrgeimale tasemele. Kasu pole sellest siiani aga eriti olnud.

Kinnisvara ostuvõime indeks (affordability index

Seisu võib võrrelda keskpanga enda olukorraga. Intressimäärad on küll madalad, aga pankade äritegevuse mahud on kukkunud nii palju, et raha endises ulatuses ei taheta. Sama käib ka tarbija kohta – indeksid võivad näidata soodsaid aegu, kuid kuni püsib mure tuleviku osas, ei piisa nõudluse suurendamiseks ainult rahapakkumise kasvust.

Jällegi on tegemist pigem lühiajalise vaatega, sest mida kauem turgu õrritada, sest võimsamalt toimub lõpuks plahvatus. Peagi avastatakse, et liiga palju raha jahib liiga vähest vara, hinnad tõusevad, karjakäitumine viib ka kõrvalseisjatelt ratsionaalse meele ning lõpptulemuseks võib olla mõne ajaloolise majandusprobleemi tänapäevane kordus. Olgu selleks siis inflatsioonispiraal, varahindade buum, toorainete kallinemine, valuuta langus või valitsuse ülejõu käivatest kulutustest tulenev riigi sisuline pankrot. Loota tuleb siiski parimat, kuigi tasakaal on habras ning kriisiga võitlemiseks kasutatakse eksperimentaalseid relvi.