Hullud ajad nõuavad tarku, mitte hulle inimesi

Olen oma ligi 20aastase turundusalase karjääri jooksul näinud ja kogenud nii mõndagi. Muu hulgas ka eelmist kriisi. Kuulnud Eesti ettevõtjate kõikvõimalikke mõtteavaldusi, millest markantsemad on aastaid mälus püsinud ja on siiamaani hea huumori varasalves tallel - "poisid, praegu on raha, praegu teeme PRi" või "aasta oli suhteliselt hea, sada klienti tuli juurde ja sada läks ära". Kuid sellist karjuvat argust ja saamatust, mis praegu Eesti ettevõtetes vohab, pole ma varem kogenud.

Ilmselt oskasid paljud omanikud ja ärijuhid tõusu ajal oma ebakompetentsust paremini varjata (või olid nad lihtsalt pidevalt kuskil eemal ega sekkunud argiaskeldustesse). Nüüd, kus aeg nõuab uutmoodi tegutsemist ja mõtlemist, tuleb nende oskamatus ja harimatus eriti esile, sest praegu pole enam võimalik toimida nii, nagu headel aegadel hulgikaupmees toimis - ostis odavalt ja müüs kallilt. Ja nimetas seda rahvusvaheliseks äriks.

Nüüd algab enamik koosolekuid (mida peenelt kutsutakse kriisikoosolekuks) lausega "Meil on kriis". Sellega halvatakse ka kogu mõttetegevus koosolekuruumis.

Mõtlema peaks ka sellele, kui palju on võimalik toote hinda alandada, sest ühel hetkel jõuab kätte kriitiline piir, kus kaob üldse mõte midagi toota. Allahindlus ei saa olla ainus toote ostmise motivaator. Igal tootel peab olema mingi unikaalne omadus, mis on tarbijale ihaldusväärne. Ja seda omadust peab oskuslikult serveerima.

Kriis on meid kõiki pannud mõtlema sellele, kui palju miski asi maksab ja mida ma oma raha eest tegelikult saan. See harjumus jääb veel kauaks. Tuleviku tarbija on palju ratsionaalsem kui praegune. Ta ei osta ainult reklaamiagentuuri loodud ilusat lugu, vaid tooteid, millel on sisu - iseloom. Ja maksab selle eest mõistlikku hinda.

Millistel Eesti toodetel on siis sisu, et nad ärataksid huvi mitte ainult Eestis, vaid kaugemalgi? Ja kui ärataksid huvi, kas oskame neid mujal müüa (sealsele kaupmehele või edasimüüjale atraktiivseks teha)? Eksport ei tähenda ju ainult oma toodete müümist Lätis ja Leedus.

Lugesin hiljuti huviga ühe tuntud juustutootja arvamust, et Eesti valitsus peaks Eesti tootjaid rohkem toetama, sest meie juustu pole võimalik kunagi kuhugi kaugemale müüa. Täitsa õige. Selliseid eri nimedest hoolimata täpselt samamoodi maitsevaid juuste tõesti pole võimalik kuhugi müüa. Neid on lihtsalt terve maailm täis.

Turundus tundub ettevõttes olema see funktsioon, mille arvel esmajärjekorras kulusid kokku tõmmatakse. Mõnes mõttes ka õigusega, sest kui turundajad oleksid pisut nutikamad ja haritumad, oleks meie ettevõtete olukord ka pisut parem. Sest turundus ei ole ainult reklaamiagentuuriga suhtlemine ega reklaammaterjalide tellimine, vaid see ongi ettevõtte strateegia.

Ettevõttel on ainult üks tuluallikas - klient. Kõik muu on kulu. Võidavad need, kes suudavad nüüd kaugemale tulevikku vaadata ja vastata eluliselt olulisele küsimusele - milliseks kujunevad tarbija harjumused tulevikus, milliseid tooteid ta ostab. Ja vastused sellele küsimusele on tegelikult juba olemas.

Niisiis, mitte turundus pole süüdi, vaid saamatud turundajad ja arad ettevõtjad, kes ei julge teha asju teistmoodi. Reaalsus on teine, maailm on muutunud, tarbija on muutunud. Hull aeg ei nõua mitte hulle, vaid tarku inimesi.