Pension nagu loto, rohkem õnneasi

Kas targasti tegid need, kes sissemakseid jätkasid, või need, kes pausi teha otsustasid, seda julgevad praegu silmagi pilgutamata öelda pensionifondide haldurid - nende sõnul siis need, kes sissemakseid jätkasid.

SEB elu- ja pensionikindlustuse juht Indrek Holst kirjutas 26. novembri Äripäevas, et vahele jäetud aasta läheb inimesele kalliks maksma. Keskmist palka teeniv inimene kogub makseid jätkates Holsti sõnul 40aastase kogumisperioodi jooksul 140 000 krooni enam kui mittejätkaja. Neil, kel pensionieani on jäänud vähe aega, näiteks 10 aastat, koguneb 22 protsenti suurem pensionivara.

See võib nii olla, aga võib ka mitte olla. Pension on Eestis nagu lotogi - rohkem õnneasi. 40 aasta jooksul kogeb pensionikoguja nii tõuse kui ka mõõnu veel mitugi korda ning ilusad arvutused kehtivad pigem tõusuaegade kohta. Holsti väitel on teise sambaga liitunute finantsvara isegi pärast aktsiaturgude kukkumist 35 protsenti suurem kui mitteliitunuil. Ehk siis nagu lotoski - kui piletit ei osta, siis kohe kindlasti ei võida.

Hetkeseis - seitsme aastaga miinusesse - on kõvasti kahandanud usku pensionifondidesse. Ilmselt ei usuta ka enam riigi lubadust, et ta kompenseerib maksjaile selle, mis tal sel ja järgmisel aastal omalt poolt lisamata jääb.

Iga inimene on oma pensioni sepp, rõhutab Holst. Aga pensioni teise samba praeguse hetke kujundasid suuremalt jaolt fondihaldurid ja riik ning see peaks panema neid tegutsema oma usalduse taastamise nimel ja viisil, et pensionikogumine vähem lotomängu meenutaks.

Fondi vahetamise õigusest on vähe, vähendada tuleb ka teenustasusid - on absurdne, et nendeks kulub sissemaksetest ligi kolmandik - ning pension kindlustada. Kui riik sai üldistes huvides reegleid muuta, saab ta ka pensionikogujate tarvis neid ringi teha - seegi üldistes huvides, puudutab pooli elanikke.

Autor: ÄP