Ummuksis veekogud vajavad hapnikku

Hapnik on gaas, mis lahustub vees suhteliselt halvasti (võrreldes näiteks süsihappegaasiga). Mida väiksemad on vette lisatavad hapnikumullid ehk mida suurem on vee ja hapnikumullikeste kokkupuutepind, seda parem on lahustuvus.

Kokkupuutepinna suurendamiseks sisestatakse hapnik vette difuusorvoolikute abil. Need on imepisikeste aukudega kummivoolikud. Kõige tõhusam on vette hapnikku lisada difuusorvoolikutest moodustatud "võrestiku" ehk hapnikumati abil.

Hapniku lahustuvus sõltub vee temperatuurist ja rõhust, mida suurem rõhk ja mida madalam temperatuur, seda paremini hapnik lahustub. Hapniku lahustumisefektiivsus suureneb umbes 10% iga vee sügavuse meetri kohta. Seega peaks hapnikumati paigaldama võimalikult sügavale.

Hapniku asemel võib vette lisada ka tavalist õhku, kuid see pole nii tõhus. Kuna õhk sisaldab hapnikku vaid 21%, tuleb õhku vette lisada ca viis korda rohkem. Seega mida suurem on hapniku sisaldus gaasisegus, seda suurem on vees lahustuva hapniku hulk. Silmas tuleb pidada ka seda, et mida puhtam ja külmem on vesi, seda paremini hapnik selles lahustub.

Kuigi Eestis on looduslike veekogude hapnikuga rikastamine veel praktikas järele proovimata, on maailmas seda juba suhteliselt palju kasutatud. Hapnikuga on rikastatud näiteks isegi Londoni Thamesi jõge - tõsi, seda küll mitte jää, vaid reostuse vastu võitlemiseks.