Arvamus: Euroopa keskendub liialt konkurentsivõimele

Isegi sellisel juhul, kui eeldada, et euroalal suudetakse kokku leppida, kuidas konkurentsivõime kasv ja kahanemine riikide vahel peaks jaotuma, ei ole liikmesriikides tegemist tsentraalse plaanimajandusega. Valitsus saab mõjutada avaliku sektori palku, kuid on vähe empiirilisi tõendeid, et see kuigivõrd erasektori palgatõuse mõjutaks.

Kas sellisel juhul oleks väljapääsuks tootlikkuse tõstmine? Euroopast on näiteid, kus kiireima tootlikkuse tõusuga riikide konkurentsivõime on enim kahanenud – Iirimaa.

Kuidas see võimalik on? Kõrgem tootlikkus peaks ju ühiku tööjõukulu alla tooma. Tootlikkuse tõusu matab hõlpsalt palkade tõus. Kui tootlikkuse tõusu mõõdetakse protsendipunkti murdosaga, siis palgatõusud on valdavalt palju suuremad.

.Nii oleks õigem küsida, mis mõjutab palku? Statistika näitab, et viimase kümnendi kiireimate palgatõusudega on kaasnenud tugevaim siseturu nõudluse kasv (näiteks Hispaanias ja Kreekas).

Kas palgad mõjutavad nõudlust või vastupidi? Lõuna-Euroopa konkurentsivõime hakkas vähenema koos tööpuuduse vähenemisega. Nii ei peaks Lõuna-Euroopa Konkurentsivõime kahanemist seostama üksi strukturaalsete reformide viibimise või ametiühingute vastutustundetu käitumisega, vaid pigem siseturu nõudluse buumiga, mida kannustas lihtne juurdepääs odavale laenurahale nii tarbimiseks (Kreeka) kui kinnisvara arendamiseks (Hispaania, Iirimaa). See ülemäärane nõudlus tarbimises ja ehituses tekitas nõudluse ülemäärase tööjõu järele eelkõige kaitstud sektorites nagu teenused, ajades palgakulud üles.

Kui probleem oli ülemäärane nõudlus siseturul, siis on lahendus saabumas. Rahvusvahelised kapitaliturud on juba peatanud nendele riikidele laenamise. Eelarvekulude järsk kärpimine aitab veelgi kodumaist nõudlust ohjeldada, kui mitte lausa kivina kukkuma panna. Kui tööturud on paindlikud, peaks see kaasa tooma madalamad palgad. See on tõepoolest peamine tingimus: tööturu paindlikkus nii tõusu kui mõõna jala.

Kohanemine oleks lihtsam, kui palgad samal ajal Saksamaal samuti ei langeks. Saksamaal tööpuudus väheneb, mis varem on tähendanud palkade (tagasihoidlikku) tõusu, nii pole see tõenäoline.

Valitsuste seisukoht, et „konkurentsivõimega tuleb midagi ette võtta“ riskib kaasa tuua ülemäära aktivistliku majanduspoliitika koordineerimise, kus valitsused ja ELi institutsioonid püüavad mõjutada erasektori palku. See võib töötada – vähemalt osaliselt – praeguses kriisis, kuid see ei suuda ära hoida konkurentsivõime vähenemist tulevikus, kui kodumaises nõudluses riikide vahel jälle suured vahed tekivad.