Koppel: Euroopa võlakriis pole läbi saanud

Vaadeldes mõju ettevõtjale pean ma veidi teoretiseerima. Nimelt on eurooplastele surve kahelt suunalt. Esiteks USA Föderaalreserv tegeleb dollari sisulise devalveerimisega, et oleks kergem võlgu maksta ning oma konkurentsivõimet parandada. Ühendriikide rahandusministri funktsioone täitev Tim Geithner väitis hiljuti, et seda ei tehta, kuid see, et sellist retoorikat tuleb täpselt vastupidi tõlgendada, on sisuliselt õpikunäide.

See selleks – selline poliitika on eurooplastele valus selles kontekstis, et eurot ei taheta samuti „liiga tugevaks“ lasta. Teisalt surub eurooplasi kohalik tasakaalustamatus, kus „perifeeria“ probleemide jaoks häid lahendusi ei ole.

Mõlemad asjaolud viitavad sellele, et tõenäoliselt aetakse ka edaspidi poliitikaid, mis eurot just ei tugevda. See on aga oma olemuselt inflatsiooniline ning ettevõtjale tähendaks või juba tähendab see näiteks teatud sisendite (toormete) kallinemist ja seega survet marginaalidele.

Euroopa võlakriis pole läbi saanudki. Liiga palju inimesi on tuleviku arvelt liiga kaua liiga hästi elanud, liiga kallist kinnisvara ostnud jne ning ka poliitikud on neile sõna otseses mõttes maad ja ilma kokku lubanud (mida illustreerib selgelt teatud riikide avaliku sektori võlakoormuse suhe SKTsse). Seega võlakriis kestab.

Samas tundub mulle, et vähemalt lühemas perspektiivis eksisteerib jõuline poliitiline tahe asja mitte käest ära lasta. Seega eeldaksin, võimalik, et ekslikult, kevadise poliitika jätkumist, kus vastutustundetult käitunud riikide probleeme lahustatakse „üldises katlas“ sisuliselt viisakalt käitunud riikide arvel. Muidugi võivad turud vastavaid samme oodates kohati üpris närviliseks muutuda.

Ajalukku vaadates näib olema inimloomuses luua hea struktuuriga ja hästi kulgevaid pikki lugusid. Mingitele sündmustele omistatakse tagantjärele (!) hiiglaslik tähendus, need seotakse omavahel kaunite ja väga intellektuaalsete konstruktsioonidega ning tekibki narratiiv, kus kõik on justkui erakordselt loogiline.

Selline lähenemine kipub aga tekitama vahest illusiooni ka sellest, et ka tulevik on sarnasel meetodil justkui prognoositav. Paradoksaalsel kombel just ajalooline kogemus sellist arusaama ei toeta. Olevikus enamasti ei saada laiemate inimhulkade poolt aru, kuivõrd oluliste sündmuste keskel elatakse ning eeldatakse, et täpselt sama moodi elatakse ka edaspidi.

Ehkki ma ei pretendeeri, et olen kellestki targem, julgen siiski kahtlustada, et mingi murdepunkt on käes, kus sisuliselt Teisest Maailmasõjast alates aset leidnud võlakoorma kasv ja elustandardi paranemine arenenud riikides on läbi ning saabunud on teatud mõttes „kohtupäev.“

Raha ei ole. Või kui on, siis natukenegi pikemas perspektiivis ikka ei ole – vähemalt lubaduste täitmiseks senises mahus. Üldiselt kipuvad inimesed aga kurjaks saama, kui selgub, et näiteks sotsiaalsed garantiid, millega nad arvestanud olid, enam (mingil hetkel) ei kehti. See aga võib tuua selge poliitilise ebastabiilsuse kasvu arenenud maailmas, ümberjagamismeeleolude vohamise jne.

Eestlastele on muretsemine paraku ülimalt omane. Isegi kõnekeeles räägitakse näiteks lapse muretsemisest. Minu teadmised anatoomiast igatahes sellist võimalust laste saamiseks ei kinnita. Ka ei oska ma nimetada ühtegi situatsiooni, kus muretsemisest oleks midagi kasu olnud.

Muretsemine on oma olemuselt emotsionaalse ja intellektuaalse ressursi raiskamine. Kui mingis situatsioonis nähakse mingit võimalust midagi ära teha, siis tuleb see ära teha. Kui midagi teha ei saa, siis mis sellest muretsemisest kasu on?

Muretsemisega seoses meenub mulle alati Püha Franciscuse palve: "Juma,l anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa; julgust muuta, mida saan, ning arukust neil kahel vahet teha."

Minu isiklik arvamus on, et täna ei ole veel hilja tutvuda sellega, mis analoogsetes situatsioonides ajaloos juhtunud on ning sellega seoses võibolla muuta oma arusaama sellest, mis on risk, millised instrumendid on riskantsed ning kas pikemas perspektiivis säästetav raha suudab ikka loodetud ulatuses oma ostujõudu säilitada.

Minu üks olulisemaid sõnumeid klientidele on juba alates eelmise aasta varakevadest olnud, et rahale võiks eelistada varasid (mis kannavad mingit riski). Seda nii sellepärast, et raha hoidmiselt midagi ei teeni, kui ka sellepärast, et majanduspoliitikate ohjajad tunnevad objektiivse paratamatuse tõttu nii survet kui kiusatust ajada poliitikaid, mis raha ostujõule teps mitte hästi ei mõju.

Mis puudutab „halvimaks valmistumist,“ siis tuleks defineerida see halvim. Seni, kuni kõht on enam-vähem täis, toas on soe ja keegi püssiga taga ei aja, ei saa „halvimast“ rääkida.