Paik, kus on veel külmem ja kõledam talv

Samanimelisel novellil põhinev Debora Graniki film "Paljad luud" haarab vaataja Kesk-Ameerikasse, kus inimtühjas keskkonnas mängib peaaegu muinasjutuline horror-stsenaarium.

17aastane Ree Dolly (Jennifer Lawrence) kannab üksinda hoolt oma noorema venna ja õe ning enesesse tõmbunud kontaktivõimetu ema eest. Majapidamise ja kasvatustöö kõrval on tütarlaps sunnitud asuma võitlusesse kodu alal hoidmiseks. Seda seetõttu, et narkolaborandist isa on kirjutanud kõik oma valdused kautsjoni pandiks ja seejärel kadunud. Kui pereisa ei ilmu õigeks ajaks kohtusse, saadetakse Dollyd metsa elama.

Algab otsimisretk, mille käigus tuuakse vaataja ette väikse kogukonna traditsioonid, sugulussidemeid ja julmad ellujäämistingimused.

Kahtlemata on tegemist karmi teosega. Miljöö on kõle ja üksik, alguses ehk linnainimese loogikaga vastuolus. Tekib kahtlus, kas tegemist on tõesti tänapäevaga, kas selliseid suuresti primaarsete ellujäämisreeglitega kogukondi veel reaalsuses üldse eksisteerib, ent filmi käigus muutub olustik aina usutavamaks.

Tegemist on põneva filmiga, kus mängivad positiivselt kaasa loodus, head näitlejad, kellest osa räägib autentses dialektis, jakeskkonnale vääriline helikasutus. Nii kodu- ja metsloomade häälitsused kui ka vaikuses liikuvate inimeste sammumise sahin aitavad suguvõsajutul süveneda.

Mõtteainet pakkuvad küsimused. Mõtteid tekitavad seigad küla arengu kohta, samuti moraalsed ja eetilised küsimused inimestevahelises suhtluses.

Külas on küll olemas elektroonilised seadmed, isegi mootoriga garaažiuksed, aga arvuteid ega internetti ei kasuta keegi, sellised seadeldised maal rakendust ei leia.

Inimesed veedavad pärast majapidamistöid enamjaolt aega tegevusetult. Ja inimsuhted pole üldsegi mitte roosilised. Selles kogukonnas elatakse ja võideldakse omaette. Ree Dolly rõhutas küll mitu korda suguluse olulisust, ent tema isa vend Teardrop (John Hawkes) tundus olevat ainuke, keda see huvitab.

Vaatamata filmis näidatud elu ja surma piiril mängivatele situatsioonidele ootab vaatajat huvitav, peaaegu et muinasjutu stsenaariumile omane lõpplahendus, mis jätab hetkeks kinotoolile istuma ja järele mõtlema.

Tegemist on must-see-filmiga, mida tasub vaadata. Seega pole imestusväärne, miks filmi "Paljad luud" autasustati Sundance'i filmifestivalil grand prix' ja parima stsenaariumi auhinnaga ning Gothami festivalil valiti see parimaks filmiks.

Autor: Madis Luik