Gaasiline ummikseis

Lühidalt: olukorras, kus gaasivõrgud kuuluvad monopoolsele gaasi sisseostjale (Eesti Gaasile), kes ise suures osas kuulub ja on ülejäänud osas kontrollitav gaasi tootja (Gazpromi) poolt, ei saa olukord energiaturul meie jaoks paraneda juba põhimõtteliselt.

Tegelikult ma kardan, et lahenduste lõpmatu edasilükkamisega mängime end ka lõplikult nurka. Sahkerdavad läbirääkimised, mida majandusministeerium salakesi pidas ajal, mil ta igasuguste nippidega blokeeris vajaliku seaduse vastuvõtmist riigikogus ja mis pooljuhuslikult ajakirjandusse lekkisid, ei saa anda mingeid stabiilseid tulemusi. Esiteks pole ministeeriumil taoliste diilide tegemiseks lihtsalt voli ja teiseks - kokkulepped, mil puudub selge poliitiline sirgjoonelisus, jäävad pidama, kuni meeleolud või tunded kas meil või Gazpromis ei muutu.

Aga olukord on selline, et hinnad, millega Gazprom müüb gaasi ülejäänud Euroopale, on madalamad kui need, millega müüakse gaasi Eestisse.

Ja need hinnad iseenesest ei lange, sest gaasi ostab Eesti Gaas iseendalt, ta on huvitatud meilt välja pigistama nii palju, kui annab, kartmata, et me klientidena kusagile kaome. Kuhu meil minnagi, kui meil pole sentimeetritki gaasitoru Eestis? Samal ajal aga juhtub siinsamas lähedal - näiteks Poolas see, et evitatakse suured uued gaasimaardlad (kildagaas) ja hakatakse ka gaasi sisse vedama veeldatud kujul ning siis juba vaatama - kas osta gaasi Gazpromi tingimustel või siis ikkagi normaalsetel.

Parts aga lükkab probleemi lahendamist edasi. Viimati isegi täitmata jäänud lubadusega riigikogus pakutud seadusandliku initsiatiivi asemel enda variandiga välja tulla - tänini pole tulnud ja talv on juba läbi… Aga aeg ju ei oota. Otsused, kas ja kuhu rajatakse veeldatud gaasi terminalid jne võivad langeda vaat et lähikuudel.