Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ilus maailmalõpp von Trieri moodi
Kultusrežissöör Lars von Trieri psühholoogiline thriller "Melanhoolia" pakub järjekordset ekraani ette naelutavat meistriteost. Võrreldes ülimenuka draamaga "Antikristus" paeluvad seekord vaatajaid ulmefilmile omane stsenaarium ja Hollywoodi staarnäitlejad.
Kui Päikese tagant ilmub nähtavale Maa poole tüüriv hiigelplaneet Melanhoolia, tähistavad Justine (Kirsten Dunst) ja Michael (Alexander Skarsgård) parasjagu oma pulmi. Pruudi õe Claire'i (Charlotte Gainsbourg) ja õemehe (Kiefer Sutherland) häärberis toimuval pidustusel muutub Justine aga peagi hullumeelseks seltskonna normide vastu protesteerivaks apokalüpsise kuulutajaks.
Film näitab vaatajatele kahte äärmuslikku maailmapilti. Ühel pool on jumalakartlik melanhoolik, kes ei ole end maailmas kunagi päris kohal tundnud. Kummalisel kombel saab ta maailmalõpu saabumisest vabastavat rahuldust.
Teist äärmust kujutab surmakartlik õde Claire, kes iga kildu oma elu juures hindab ning Melanhoolia lähenemisel sisemise tasakaalu kaotab. Nendevahelisi suhteid illustreerib Von Trierile omane karakterite siseelu avamine. Jalustrabavate visuaalide abil keritakse inimsuhted äärmuslike pingeteni.
"Arvan, et Justine on nagu mina," on melanhoolikust režissöör kommenteerinud. Ta ei varja, et on pidanud elu jooksul mitu korda paanikarünnakute ja depressiivsusega võitlema. Isiklik kogemus lisab teosele omamoodi autobiograafilisust ja seda isegi vaatamata asjaolule, et peategelane on naisterahvas. Samuti on ta märkinud, et maailmalõppu illustreerival filmil on omamoodi happy ending.
"Õnnelik lõpp just selle poolest, et melanhooliku soov täitub. Lõpuks saab ta oma ihaldatud õnnetuse," seletas Von Trier. Ta on arvamusel, et melanhoolikud otsivad elus pidevalt väärtusi. Olla õnnelik ei ole aga väärtus iseenesest. Ka filmides kujutatud õnnelik armastus ei mõju kunagi usutavalt. Alles õnnetu läbielamisega muutub filmides kujutatud armastus romantiliseks. Autor näeb melanhooliat kui väärtust iseeneses. Selle arvamuse on ta võtnud filmi alustalaks.
"Melanhoolia" linastus tänavuse Cannes'i filmifestivali võistlusprogrammis ning Kirsten Dunst pälvis oma rolli eest parima naispeaosatäitja tunnustuse.
Autor: Madis Luik