Woody Allen viib 1920ndatesse

Woody Allen on geniaalne lavastaja - eluterve mõtlemisega, humoorikas, positiivseid lugusid jutustav ja krutskitega. Sellele annab kinnitust tema uusim linateos "Südaöö Pariisis".

Vanameistri hiljutistes filmides on sündmustiku kõrval olnud äärmiselt oluline tegevuspaik. "Vicky Cristina Barcelona" viis Hispaaniasse kuuma Barcelona päikse alla ja "Manhattan" suure õuna südamesse. Värske film aga toimetab vaataja kõigi kunstnike ja armunute mekasse Pariisi ning ühtlasi ajas tagasi.

Filmi keskmes on noorpaar Gil ja Inez, kes koos naisterahva vanematega Prantsusmaa pealinna melu enne pulmi nautima on sõitnud.

Kirjanikuna läbilöömisest unistav Gil huvitub kõrgetest kunstidest, Pariisi aurast ja boheemlaslikust elulaadist, samal ajal kui Inez teeb ühes emaga plaane, kuidas veel olematut maja sisustada.

Imeline jalutuskäik ühel ööl viib Gili tema unistuste ajastusse, kuldsetesse 1920ndatesse, kui ilma tegid Ernest Hemingway, Scott Fitzgerald, Salvador Dali, Pablo Picasso, Gertrud Stein ja paljud teised. Tema kohtumised nende suurkujudega on nii inspireerivad, et ta tahab sinna ajajärku ikka ja jälle tagasi pöörduda. Ühtäkki on ta elul taas eesmärk.

See on mõnusalt meelelahutuslik film, mis paneb mõtlema siin ja praegu elamise kunstile ning sellele, et kaasaeg on olenemata vahel tekkivast üksluisusest ja argisusest ikkagi vast kõige parem variant oma viimase sõnaga kõigis valdkondades. Ometi on mõnus lasta mõttel vahel 1920ndatesse, 1970ndatesse, barokiajastusse või kiviheitemasinatega ääristatud Tallinna linnamüürile uitama minna, et tollast eluolu kaeda.

Woody Allen teeb seda igatahes meisterlikult, pannes ka osatäitjaid, eriti Pariisi, suurepäraselt oma rolli täitma.