Millal sai kaitsekulude 2 protsendist püha lehm?

Taas kiidusõnad. On enam kui kindel, et tuleval aastal saab väike Eesti taas palju kiita. Kui hästi läheb, saab väikese Eesti kaitseminister eriti palju kiita - tõenäoliselt oleme maailmas üks väheseid väikeriike, kes tuleval aastal kaitsekulutusi suurendab. Kas need kiidusõnad kaaluvad üles oma rahva heaolu? Kas rahvas peab tõepoolest kartulikoori sööma hakkama, et meil oleks veel mõned mittelendavad helikopterid?

Äripäeva arvates on oma rahva ja riigi suhtes võrdlemisi hoolimatu praegusel hetkel kiidelda, et oleme üks vähestest riikidest, kes järgmisel aastal kaitsekulutusi kergitab.

Ja mis meid kõige enam nörritab, on see, et see 2 protsenti on fakt. See on justkui maailma alustala, ta ei ole ei vaidlustatav ega diskuteeritav, ta lihtsalt on.

Kuid vaatame numbrite taha. 2% tuleva aasta SKTst on 340,7 miljonit eurot. Tuleva aasta riigieelarve kohaselt loodab riik maksudest kokku koguda 4,66 miljardit eurot, st kaitsekuludeks läheks 7,3% kogutud maksudest. Kaitsekulutuste kasv moodustab 60,9 miljonit eurot (vanas rahas ca miljard krooni), mida selle lisarahaga tehakse? Näiteks kasvab teabeameti kulurida 4,6 miljoni euro võrra. Kuid 47 miljoni euro võrra kasvavad kaitseväe ja -ministeeriumi majandamiskulud, sealhulgas, pange tähele, kasvab kaitseotstarbelise erivarustuse soetamise kulu 35,9 miljoni euro võrra.

Seega läheb suurem osa kasvust erivarustuse soetamiseks, mis toob meid ühe tõsise murekohani, need on militaarhanked. Hangetega ei ole Äripäeva arvates aga me kaitsevägedel kõik kõige paremas korras. Oleme kahtlastest kaitsehangetest varemgi kirjutanud. Kuid seni peamiselt vaid nendest, mis avalikkusele mingitpidi teada, tuleva aasta erivarustuse soetamise hanked on aga arvatavasti ülisalajased. Mis tähendab, et neid ei kontrolli keegi. On väga suur tõenäosus, et Eesti tippjuhtkonna kiitusevajadus annab susserdajatele suurepärase võimaluse äkkrikastumiseks.

"Oma riigi väärtusest arusaamine on meil ohtlikult murenemas." /…/ "Eesti esimene iseseisvusperiood jäi lühikeseks suuresti seetõttu, et me ei osanud riigi julgeoleku eest piisavalt hoolt kanda, kuna tähtsad ja vähem tähtsad asjad kippusid segi minema ja ahnus ei lubanud avarama pilguga tulevikku vaadata. Makstud hind oli tohutu. Nüüd peaksime olema targemad ning mõistma vanemate riikide eeskujul, et oma riik vajab hoolt ja kaitset," kirjutas toonane kaitseminister Jaak Aaviksoo 2009. aasta veebruaris. Kuid kas riiki, mida selle oma rahvas ei austa ega armasta, mille elanikkond pageb hordide kaupa välismaale, ongi üldse mõtet kaitsta?

Autor: ÄP