Tallinna börs vajab restarti

“Eesti kapitaliturgude areng meenutab praegu Kesk-Aafrikat. Pole aktsiaturgu, võlakirjaturgu, börsivälist turgu. Probleem see, et kohalikud pensionifondid ei osale Eesti kapitaliturul. Räägitakse ebalikviidsetest väärtpaberitest, aga fondid peaks arvestama, et neil on käes 20 aasta pikkune raha, st et fondidest raha praktiliselt lähiajal välja ei jookse ning neil on võimalik väga pikka aega investeerida,” kommenteeris SEB Enskilda Corporate Finance’i juht Henrik Igasta.

Abiks oleks riigi võlakirjad. Ettevõtete rahandusega tegelevate spetsialistide sõnul hakkab välisraha Eestisse voolama juhul, kui kohalikud institutsioonid hakkavad kohalikule turule investeerima. Praegu on kohalike fondide osa niigi väiksel Eesti turul marginaalne.

“Keskmiselt on Lääne-Euroopa pensionifondide rahast ca 60% investeeritud koduriiki, Eestis on see näitaja 6 protsenti. Valdav osa Eesti teise samba fonde on fondifondid, mis otse üksikutesse ettevõtetesse tavaliselt ei investeeri. Seega on piiratud ka võimalus kaasata ettevõtete laiendamisse kohalike pensionifondide raha. Teiste riikide kogemus on aga näidanud, et just kohalike pensionifondide raha on oluline allikas kohaliku kapitalituru arengus,” märkis NASDAQ OMX Tallinna juhatuse esimees Andrus Alber.

SEB varahalduse juhatuse liikme Sven Kunsingu sõnul on mujal Euroopas penisonifondide osakaal koduturul märkimisväärne, mõnel pool (näiteks Poolas) on suurel määral koduturule investeerimine suisa kohustuslik.

“Eks see ole eelkõige riigi poliitiline otsus, kuidas tahetakse pensionivarade paigutamist suunata. Riik peaks kaaluma sarnase kohustuse tekitamise korral ka pensionifondide likviidsusnõuete muutmist. Samuti oleks väga abiks riigi võlakirjad – need looksid teoreetilise aluse kohaliku aktsiaturu hindamiseks ning kindlasti oleks ihaldatud investeerimisobjekt iga pensionifondi portfellis. Vähemalt senikaua, kui jätkub Eesti senine mõistlik rahanduspoliitika.”

Kohustuslikud investeeringud. Alberi sõnul oleks olukorra normaliseerumiseks väärtpaberiturul vaja nii globaalsete väärtpaberiturgude rahunemist kui ka konkreetseid samme meie endi poolt.

“Eesti suurimad börsile sobivad ettevõtted kuuluvad riigile ja nende vähemusosaluste noteerimine kindlasti aktiveeriks kauplemist. Kuna riik pole senini põhimõttelist vähemusosaluste noteerimise otsust langetanud, siis on selge, et lähikuudel riigiosalusega uusi börsiettevõtteid ei teki,” lisas Alber.

Kunsingu sõnul oleks riigifirmade erastamisest turu elavdamiseks kindlasti abi, aga ta lisas, et nad ise osaleksid IPOs fondide kaudu.

Mis puudutab teise samba kohustuslikus korras Eestisse investeerimist, siis seda ei saa fondihaldurid Kunsingu sõnul praeguse süsteemi juures pooldada. “Pean siin silmas likviidsusnõudeid fondidele. Likviidsus on olematu ja spread’id laiad. Kui kõik pensionifondid üritaks kas või 1% oma varadest kohalikesse aktsiatesse paigutada või neist hiljem väljuda, siis see vastaks paari nädala käibele ja kindlasti põhjustaks see ka aktsiate hinnatasemetes anomaalseid kõikumisi,” lisas Kunsing.

Uus hinnasamm pani lonkama. Swedbank Balti maaklerteenuse juhi Andres Suimetsa sõnul mõjus viimase asjana börsi likviidsusele halvavalt 2010. aasta lõpus Balti börsidel kasutusele võetud uus hinnasammu süsteem. “Kindlasti ei ole likviidsusele kasuks tulnud olemasolev orderite hinnasüsteem börsil, kus ka kõrgema hinnaga aktsia puhul saab ordereid esitada kolm kohta pärast koma ja see omakorda tekitab olukorra, kus tehingute tegemise asemel üritatakse võimalikult väikse vahega olla parim ostja või müüja,” märkis Suimets. Maakleri sõnul on marginaalse hinnaerinevuse tõttu jäänud tihti ka institutsionaalsete investoritega tehinguid tegemata.

Kauplejate rõõmuks on börs aga astumas samme süsteemi paindlikumaks muutmiseks ning juba järgmisest kuust võivad vanad hinnasammud osaliselt taastuda.

Truud väikeinvestorid. Suimets lisas, et ainsaks positiivseks aspektiks võib pidada tehingute arvu, mis oli eelmisel aastal paremuselt kolmas. Sellest võib järeldada, et väikeinvestorid ei ole kodubörsist loobunud ja probleem on pigem institutsionaalsete investorite vähesus.

Kawe Kapitali juhatuse liige Ago Lauri arvab, et ühegi kunstliku vahendiga ei saa börsi likviidsust suurendada. “Kauplemiskäibe tagab ikka piisav hulk suuri noteeritud ettevõtteid, kellel on lai ring aktsionäre, kes ettevõtteid pidevalt jälgida viitsivad. Üks võimalus börsile rohkem eluvaimu sisse puhuda oleks ehk tõesti Eesti Energia, Tallinna Sadama jt noteerimine, aga siin tundub puuduvat omaniku huvi,” lisas Lauri. Fondivalitseja sõnul pole aga Eesti riigil enne Tallinna Vee saaga viisakat lõppu infrastruktuuriettevõtete börsile toomine lihtne, sest iga ratsionaalne investor mõtleb sellises olukorras regulatiivsele riskile ja nõuab selle eest preemiat. Mis saab siis, kui mõnele poliitikule tuleb pähe uus äsja noteeritud ettevõte mingil üllal eesmärgil “ette võtta’’?