Tööstus. Eestist töötut inseneri ei leia

ASi ABB juhataja Bo Roger V. Henriksson tunnistas, et pärast Tallinnasse kontserni arenduskeskuse loomist eesmärgiks võetud ambitsioonikat plaani värvata Maarjamaalt kuni 50 inseneri pole kerge ellu viia. Kuigi praeguseks on pool ülesandest täidetud, tuleb personaliinimestel nende leidmise nimel agaralt kõrgkoolide uksepakkusid kulutada, tudengitele oma võimalusi tutvustada ning muul viisil värbamistööd teha. Kõige suurem puudus on IT-, elektri- ja mehaanikainseneridest.

“Spetsialistide leidmine on meie jaoks pidevalt toimuv protsess, sest Eesti tööjõuturul töötut inseneri ei leia,” märkis Henriksson. “Ja mulle näib, et Eesti tööstusettevõtete konkurentsivõimet eelkõige rahvusvahelisel turul hakkab üha enam mõjutama inseneride nappus.”

Ta ütles, et kui varem helistati talle üsna sageli küsimaks nõu Eestisse investeerimise asjus, siis nüüd on neid kõnesid vähemaks jäänud, sest välisinvestorid juba teavad, et siinmail tekib professionaalsete erialaspetsialistide leidmisega raskusi.

“Kui personaliressurssi ei ole, polegi midagi teha. Juba 15 aastat tagasi tehti Eesti haridussüsteemis viga – eelisjärjekorras arendati humanitaarteaduste õpet, tehnikateadused jäeti tagaplaanile,” tõdes Henriksson. “Nõnda võib tekkida olukord, kus investorid loobuvad Eestis tööstuse rahastamisest, sest kuigi tööjõud on siin suhteliselt odav, ei kaalu see üles asjaolu, et inimesi lihtsalt pole leida.”

Spetsialistid vananevad, uusi peale ei tule. Mis ABBsse puutub, siis vajadusel võidakse võtmetähtsusega insenere hakata ka piiri tagant n-ö maale tooma.

Veelgi nutusem on olukord keemiatööstuse vallas, sest näiteks metallurgia eriala spetsialiste – selliseid vajab kõige rohkem haruldasi metalle ja muldmetalle, näiteks tantaali ja nioobiumi, tootev Molycorp Silmet – pole meie mail ülepea leida, neid ei koolita siinsed kõrgkoolid, sest traditsiooniliselt on Eestis jagatud küll põlevkivi töötlemise alast haridust, mitte aga koolitatud metallurge.

Küllaltki vana tootmistehnoloogia kiuste tootearenduse ning teadustegevusega tegeleda üritava Silmeti kuuesajast töötajast on vaid üheksa emakeel eesti keel, ettevõttes on tööl hulgaliselt keemikuid, ent ükski neist pole õppinud Eesti kõrgkoolides, kõik nad on vanemad kui 55 aastat ja endise Nõukogude Liidu ülikoolidest saadud haridusega.

Keemiatööstuse lipulaev tõsise probleemi ees. ASi Molycorp Silmet teadus- ja arendusdirektor Jane Paju nentis, et suurel osal nendest ettevõttele üliolulistest keemiaharidusega spetsialistidest on juba praegu õigus minna teenitud vanaduspensionile. Küsimusele, mis saab Silmetist kümne aasta pärast, vastas Paju avameelselt: “Ma ei tea seda.”

Tema sõnul ei tule noored Sillamäele tööle ja elama osalt eelarvamuste pärast, osalt selle tõttu, et ei osata vene keelt.

“Me oleme nõus sisuliselt maksma mida iganes, et spetsialist meile tööle jääks või meile tööle tuleks,” tõdes Paju. “Paraku on nii meie kõrgkoolid kui ka Ida-Virumaa kutsekoolid keskendunud põlevkivikeemia erialade õpetamisele.”

Paju nentis, et teine probleem on tõsiasi, et keemiaerialade lõpetajad lähevad tööle pigem müügiesindajateks, riigiametnikeks või jäävad ülikooli juurde teadustööle, kui siirduvad mõnda ettevõttesse praktiseerima.

“Ma olen oma kursuselt ainuke, kes töötab tööstuses,” iseloomustas ta. “Ja ma tean vaid kolme-nelja tööstuses töötavat keemiavaldkonna doktoranti. Eesti häda on selles, et meie koolid ei suuda garanteerida n-ö uute ajude pidevat pealevoolu.”

Paju hinnangul on ka lepingute sõlmimine ülikoolidega teadus-arendustöö edendamiseks keeruline, sest teadlased saavad palka riigilt ja neil pole ette nähtud koostööd ettevõtetega – seda tehakse vaid entusiasmist. “Teaduse rahastamise süsteem peaks olema paindlikum, et seda saaks siduda praktika ja vajadustega,” rääkis Paju. “Olen nõus, et tudengite praktikaaeg on lühike – kolme nädalaga saab Silmeti praktikant enam-vähem selgeks, kuidas tehase väravast riietusruumi ja sealt oma töökohale minna. Lisaks annavad tooni veel üliõpilaste kesine ettevalmistus, praktika hägused eesmärgid ja tudengite liialt kõrged ootused.”

Silmet pakub ettevõttesse praktikale tulnud inimestele tasuta elamist Sillamäel, palka ollakse valmis maksma siis, kui tudeng jääb tööle vähemalt kolmeks kuuks.

“Näiteks keemiliste protsesside inseneri haridusega inimesel kulub pärast tööletulekut 3–5 aastat, et ettevõttesse panustama hakata. Sellel perioodil ei ole ülisuurtele ootustele panustamine näiteks palga osas õigustatud,” ütles Paju.

Juhtide ülelöömine üha tavapärasem

Kristo Kiviorg, kaasautorTootmisega seotud valdkondades on juhtide liikumises toimumas elavnemine – üheltpoolt siseneb turule uusi ettevõtteid ning teisalt laienevad turul juba tegutsevad ettevõtted.“Tarvidus võtta üle teistest ettevõttest seal ennast tõestanud juhte, näiteks käivitamaks uut tootmist, on täiesti päevakorral,” nentis Fontese partner ja juhtivkonsultant Eva Lelumees. “Nõutud on juhid, kes omavad kogemust tootmisüksuse või tehase nullist ülesehitamisel või tootmise siirdamisel teisest riigist Eestisse.”

Klassikalist üleostmist ei toimu. Ülesande puhul, mis eeldab tootmise efektiivsemaks muutmist, on hinnas juhid, kes omavad kogemust protsesside optimeerimisel.“Klassikalises võtmes üleostmist ei ole eriti märganud. Loomulikult on ettevõtet vahetaval juhil teatud ootused, tavapäraselt sõltub ootus materiaalsete tingimuste osas ka eelnevast harjumuspärast ja eesootava ülesande keerukusest,” sõnas Lelumees. “Uus rahanumber kipub ikka kõrgem olema, lisanduvad muud hüved, mida seni pole olnud.”Juhtimistasandi ümberkorraldusi tegev OÜ Bellus Furnitur otsis hiljuti müügi- ja tootmisdirektorit. Kellelegi suunatud pakkumisi ei tehtud, piirduti kuulutusega tööportaalis ning kahes ajalehes.

Kõikuv, kuid üha parem tase. “Korraldasime konkursi kahe uue tippjuhi leidmiseks,” selgitas ettevõtte finantsdirektor Sten Pisang. “Kandidaate tuli ligi 200 ning nende taust on erinev. Tase on küll kõikuv, kuid väga tugevate kandidaatide osakaal on suurem, kui oskasime loota.”Kuigi Bellus avaldas kuulutusi vaid Eestis, tunti vabade töökohtade vastu huvi rahvusvaheliselt.“Välisriikidest kandideerivaid tugeva taustaga juhikandidaate oli erinevaid – nii välismaalasi kui ka eestlasi, kes elavad ja töötavad välismaal,” nentis ta. “Ei teagi, kas peaks “Talendid koju” kampaaniat kiitma või on seal taga midagi muud, kuid nii mõnedki talendid on valmis huvitavate väljakutsete leidmisel uuesti koju pöörduma.”

 

Elukeskkond on juhi jaoks oluline

Igor Päss, ASi Ariko Reserv konsultantViimasel paaril aastal on hakanud Euroopas edukat karjääri teinud tippjuhid kodumaale tagasi pöörduma.Kvaliteetne elukeskkond toob paljud tagasi. Suurlinnades pole elu nii mõnus, kui arvata võiks. Tullakse tagasi ja ollakse isegi valmis vastu võtma kaks või isegi enam korda väiksem palk. Piiri taga edukat karjääri tegeva juhi palk võib ulatuda aga 10 000 euroni kuus.Tippjuhtidele ei ole teatud hetkest enam rahanumber oluline, pigem väärtustatakse muud – et lapsed saaksid emakeelse hariduse, et lähedastega oleks kontakt tihedam jne.Tagasi ei pruugi tulla need inimesed, kes esmalt on läinud kusagile kõrgkooli õppima, sest seal on tekkinud suhtevõrgustik. Nemad pöörduvad tagasi võib-olla alles pensionieas. Paljud on vähemalt nii mulle väitnud. Kes on läinud vanemas eas piiri taha kogemusi saama, on ära 5–7 aastat. Omaette teema on Eestisse tööle tulevad välismaa tippspetsialistid, kelle peamine Eestisse tuleku motivatsioon on võimalus midagi nullist üles ehitada, saada märkimisväärne kirje karjäärilukku.