Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Käib liberaalne kontrrevolutsioon
Majanduskriis on Eestis läbi saanud, aga tuju on paha.
Polnud marksistid esimesed ega paraku ka viimased, kes märkasid, et kui elu halvaks pöörab, siis tulevad kõige kehvema elujärjega inimesed tänavale ja hakkavad mässama.
1920.–1930. aastatel siiski otsest mässu ei sündinud.
Järelikult: mitte igasugune “tänavademokraatia” ei pruugi esindada poliitilist vasakpoolsust, sotsialismi ja ametühingulisust.
Mõelgem järele, milliseid ideid “tänavatel” märkame. Nüüdses mõttes on need suuresti sotsiaalvõrgustikud.
Miks protestitakse? Tänavale tuldi ACTA vastu sellepärast, et valitsused kavatsesid veebis eksisteerivat vabaturgu piirama hakata. Protestid elektrihinna tõusu vastu on protestid Eesti Energia vastu, kel õnnestub vältida vabaturu tingimusi isegi siis, kui need formaalselt tekivad. Vähemalt osa üliõpilaste protestidest on seotud sellega, et kõrgharidusreform tegeleb kõige muuga kui sellega, et õpetamine oleks heal tasemel. Estonian Airi juhid on teinud Partsi kiuste imet, aga mis motiiv peaks firmal olema, kui kommertslennundus on hukka aetud.
Väike osa arstide streiginõudmistest oli seotud palkadega ja suurem osa meditsiinisüsteemiga. Järelikult: see, mis tänavatel ja netis sünnib, on Eesti kapitalistlik kontrrevolutsioon. Inimesed tahavad paremat palka, odavamaid kaupu ja paremat elu – mille riigikapitalism on meilt masu ettekäändel ära võtnud. Tahame tagasi 10–15 aasta tagust elukorraldust.