Miks pisike Küpros on piisavalt suur häda põhjustamiseks?

Meie arvates on ta siiski piisavalt suur, et põhjustada häda. Riik vajab hädasti välist rahastamist ja on pöördunud mullu suvel troika ehk EL/IMF/Euroopa Keskpanga poole. Samal ajal on kõnealune summa kasvanud 17,5 miljardile eurole ehk umbes sajale protsendile SKPst.

Praeguse Küprose valitsusele ei meeldi programmiga kaasnevad tingimused, kuna euroala põhimaade poliitikud on hakanud näppu viibutama väikese madalate maksudega maa suhtes, kus nõrk pangandusregulatsioon on ärimudel.

Analoogiaid võib leida mujaltki. Kreeka majandus kukkus osaliselt liigse võimenduse ja disfunktsionaalse riigisektori tõttu. Iirimaa kannatas kinnisvaramulli lõhkemise tõttu ning liigsuure pangandussüsteemi hädade tõttu. Küpros pakub kombinatsiooni mõlemast.

Tihe väliskaubandus Kreekaga on äridele halvasti mõjunud, Küprose maksutulud on kuivanud kokku. Samal ajal on langevad kinnisvarahinnad ja pangavarade massiivsed mahakandmised (kõigepealt laenud Kreeka laenuvõtjatele ja seejärel Kreeka valitsuse võlakirjad) viinud  Küprose finantssektori kasvanud välisrahastamise vajaduseni. Küprose majanduses on euroalas üks suuremaid sõltuvusi finantssektorist. Kaduvad pankade kasumid on veelgi vähendanud maksutulusid, põhjustades Küprose eelarve massilise halvenemise.

2012. aasta keskpaiku raporteerisid suured pangad nagu Bank of Cyprus või Cyprus Popular Bank, et nende laenud Kreeka laenuvõtjatele on suuremad, kui Küprose SKP. Nüüd on Küprose pangandussektori päästmine muutunud raskemaks, kuna Küprosele sulgus tururahastamise uks 2011. aasta aprillis.

UBS ei oota tänaselt eurogrupi kohtumiselt Küprose küsimuses mingit otsust. Mistahes lahendus enne 17. veebruari valimiste esimest raundi tundub ebatõenäoline.

Seni on investoritel küllalt aega, et muutuda närvilisteks. Küprose puhul on olemas kõik koostisosad, et tõstatada küsitavus europrojekti järjepidevuses, kuigi see võib olla vähemohtlik, kui aasta tagasi aset leidnud Grexiti hüsteeria.

Küprose keskpanga erakordne abi pangandussüsteemile on plahvatuslikult kasvanud 2012. aasta märtsi  150 mln eurolt septembris 9,9 miljardi euroni (55 protsenti SKPst).