Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tunnel raiub Soomele otsetee Euroopa südamesse
Helsingi-Tallinna tunneli rahastamisest võiks poole enda kanda võtta EL ja teises pooles langeks põhirõhk Soomele kui peamisele võitjale, ütleme suhtega 4 : 1 vastu. Projekti maksumus Eesti jaoks oleks nähtavasti vahemikus 1-1,5 miljardit eurot. Olulisi takistusi sel puhul ehitise realiseerimiseks kümnekonna aastaga, mille jooksul euroraudtee Tallinnani jõuda võiks, ei tohiks meie jaoks tekkida.
Tunneli puhul pole esikohal mitte naaberlinnade suhtlus, mida tänapäeva meretranspordi juures veel küllalt edukalt arendada annab, vaid eelkõige Soomele lühima otsetee avamine muu Euroopa südamesse. Lähtudes seejuures ELi ametlikust transpordipoliitikast ning 21. sajandi raudteeliikluse arendamisest kui peamisest transpordiliigist.
Ahvatlus rongi istuda. Soome majanduspotentsiaal on ligi kümme korda suurem kui Eesti oma ning potentsiaalsete reisijate hulk viis korda enam kui meil. Ahvatlus õhtul Helsingis rongi istuda ja hommikuks olla kas Berliinis, Pariisis või Londonis, on liiga kena ja suur, et sellest kergekäeliselt loobuda. Ühtlasi on Soome tööstusringkonnad tunneliprojekti arendajaile Helsingis pakkunud juba esialgu raudteekoormust vähemalt 10 miljonit tonni aastas.
Helsingi ja Tallinna omavaheliste suhete hõlbustamine on seejuures teisejärguline, ehkki meeldiv kaaseesmärk: istud metroos rongi ja pool tundi hiljem oled keset Helsingit (või Tallinna), seda ilmale vaatamata.
Jämedas laastus oli kaht pealinna ühendava tunneli eelprojekt põhilises osas valmis juba 1995. aastaks. Olgu võrdlusena lisatud, et tegemist on Soome allmaaehituse ühe aasta mahuga. Rahvusvaheliseltki on seda projekti erialaringkondades korduvalt tutvustatud ning olulisi vastuväiteid ega kõhklusi sealtpoolt seni tulnud pole. Seega on ülim aeg loobuda tunneliplaani puhul naeruvääristamise katsetest ning asuda tõsise tegutsemise juurde. Tuleb faktidele silma vaadata ja mitte üritada kangekaelselt põhjendada, et meie mõnisada potentsiaalset reisijat ja paarkümmend tuhat kaubatonni mitte mingit Rail Balticut ei vajagi. Rääkimata üritustest see raudtee läbi metsade ja soode looklema panna või siis vähemalt aastaid võimalikke trasse eelnevalt arheoloogiliselt uurida.
Õpime kogemusest. Kui õige tutvuks hoopis sellega, kuidas Lääne-Euroopas nii kiirteid kui ka kiirraudteid ehitada on suudetud. Muide, sealsed lehmad ei karda sugugi mainitud ühenduste alt tunnelitest läbi minna ning otseühenduse kadumisest elumaja/talu ja mõnesaja meetri kauguse küüni vahel on samuti suudetud üle saada.