Maksame vanemapalka lapse täiskasvamiseni

Vanemapalga suurus, maksmise kord, aga ka lastekasvatuse kvaliteedi kontrolli- ja vastutuse mehhanismid tuleb määratleda ühiskonna jätkusuutlikkusest tagamise vajadustest lähtudes.

See peab suunama vanemaid ühiskonna pikaajalistest perspektiividest lähtuvalt sellisele arvule mitmekülgselt arenenud vastutustundlike endaga hakkamasaavate ühiskonnaliikmete üleskasvatamisele, kes tagavad ühiskonna järjepidevuse ja toimeefektiivsuse.

Kokkulepe. Vanemapalga konkreetse suuruse määratleks ühiskondlik kokkulepe ehk see, millises osas eeldame järeltulevat põlvkonda kandvat vanemate ja suguseltsi, millises osas ühiskonna järjepidevust. Kindlasti ei tohi vanemapalk stimuleerida laste arvukuse kaudu lisa­raha teenimist. Vanemapalga aluseks ei saa olla vanema varasem töötasu, kuna seal on tegemist hoopis teise tööandjaga, kelle seos jätkusuutliku järelpõlve tagamisega on minimaalne.

Üks võimalik vanemapalga skeem on  selline: ühe lapse eest on vanemapalk elatusmiinimumi tasemel, kolme lapse puhul riigi keskmine töötasu, kahe lapse puhul selle vahepeal. Kui ühiskond peab kolme lapse taset ühiskonna jätkusuutlikkuse vajadusi rahuldavaks, on nimetatu ka vanemapalga laeks sõltumata laste arvust.

Muud toetused kaotame. Vanemapalk lapse täiskasvanuks saamiseni näib esimesel pilgul nõudvat ülisuurt kulu. Võrreldes eri toetuste, dotatsioonide, hariduse ja huviringi kulude kompensatsioonidega see enam nii pole. Vanemapalga sisseviimisel oleks põhjust kaotada kõik senised arvukad taotlemist ja asjajamist nõudvad riiklikud lastetoetused.

Pole põhjust doteerida ei lastehoidu ega muud. Ühtlasi väheneks nendes valdkondades  kõlvatu konkurents, mille riik ja kohalikud omavalitsused on tekitanud. Eelkõige on vanemapalk poliitilise kokkuleppe teema, mis kajastaks ühiskonna järeltulevate põlvkondade tekke vajadust.