Ukraina kodusõja serval

Euroopa Liidu (naabrus)poliitika on Ukrainas läbi kukkunud. Poliitilised ja diplomaatilised vahendid on ennast praeguse seisuga ammendanud ning häid lahendusi võimu ja opositsiooni kokkuleppeks enam ei ole.

Võimulolijate iha võimust iga hinna eest kramplikult kinni hoida on Ukrainas nii suur, et ei põrka tagasi ka oma rahva vastu relvi kasutamast.

Traagiliseks pöördunud sündmuste valguses kõlavad äärmiselt küüniliselt ­Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši väited, et vastupidiselt oma nõuandjate soovitustele on tema olnud kategooriliselt jõu kasutamise variantide vastu.

Lihtsaim variant verevalamist ära hoida oleks presidendil olnud juba kuid tagasi oma ametist tagasi astuda. Ta oleks võinud võimult taganeda ja erakorralised valimised välja kuulutada.

Kümne küünega võimust kinni. Praeguse presidendi ja tema pooldajate soovimatust tükikestki võimu loovutada näitab ilmekalt võimupartei suhtumine opositsiooni ettepanekutesse pöörata tagasi konstitutsioonis tehtud muudatused, mis suurendasid presidendi võimu. Need ettepanekud lükati tagasi.

Ning kasutades ära veel seda, et maailma tähelepanu on suuresti Sotši olümpiamängudel, asuti protesteerijaid ründama. Vahepealne vaherahu oli vaid suitsukate uute operatsioonide ettevalmistamiseks, kuna eile jätkusid lahingud veel ohvriterohkemalt.

See näitab ühtlasi, et Euroopa Liidu riikide juhtide üleskutsed olid Janukovõtšile nagu hane selga vesi. Piisavalt survet osapoolte läbirääkimiste laua taha istumiseks ei ole Euroopa Liit seni suutnud Ukraina võimudele avaldada.

Vaadates ajas tagasi, tuleb tunnistada, et Euroopa Liit pani ikka kokku hakatuseks väga nigela Ukraina ELiga assotsieerimise finantspaketi. Koos jäikade poliitiliste nõudmistega muutusid need tingimused ­Ukraina jaoks veelgi kehvemaks ja panid loobuma Venemaa kontrapakkumise kasuks.

Ehkki sel ajal ilmselt ei osatud ette näha nii traagilisi tagajärgi, peaks Euroopa Liit oma kaassüüd tunnetades praegu siiski märksa jõulisemalt proovima Ukrainas ­(vahe)rahu jalule seada.

Tõsi küll, nüüd on räägitud küll mõjuvamast (st isiklikumast) lähenemisest vägivalla põhjustajatele, näiteks nendele sissesõidukeelu kehtestamisest, varade külmutamisest ja muust. Kindlasti ei tohiks aga vältida sulaselget seisukohta, et vastutuse peab ühtlasi võtma ka president Janukovõtš. Klassikalisest diplomaatiast, nagu senine on näidanud, jääb selgelt napiks.

Venemaa geopoliitiline võit. See on viinud olukorrani, et suures Ukraina ümber käivas geopoliitilises mängus on Venemaa trumbanud Euroopa Liidu selgelt üle. Venemaal on ­sisekonfliktis Ukrainat märksa parem oma võimutsoonis hoida. Ega’s ilmaasjata aktiveerunud kohe venemeelsed Ida-­Ukraina ja Krimm väljaütlemistega suuremast autonoomiast või Venemaa rüppe minekust. Praeguste sündmuste eskaleerumisega nihkubki Ukraina üha selgemalt Vene mõjusfääri.

Konflikti lõpliku lahenduseni on Ukrainas kindlasti veel pikk tee minna. Seda enam, et praegu ei ole ka õiget teeotsa selleks olemas ning pole teada, kui suur pauk sealt veel tulla võib. Ning kas riik pärast seda üldse ühte tükki jääb.

Koos ülejäänud Euroopa Liiduga diplomaatilise surve jõulise karmistamise kõrval peaksime aga Eestiski ilmselt juba valmistuma võimalikuks Ukraina kodusõjaks ja põgenike vastuvõtuks.