Urve Vilk • 30. september 2015
Jaga lugu:

Pakendiaudit tekitab ettevõtjas trotsi

Ettevõtetel võiks olla sise-eeskiri, kus kirjas, mida ja kuidas pakenditega teha, ütles A-Tolliagentuuri juhatuse esimees Raimond Kadak.  Foto: Eiko kink, Äripäev

Ettevõtjad saavad aru rohelise mõtte­viisi olulisusest, kuid pakend­iaruandlus ja ­-auditeerimine on nende sõnul liiga keeruliseks aetud.

Valgamaal moose, mahlajooke ning jogurti- ja marjalisandeid tootva ASi Bacula juhi Vahur Vuksi sõnul ei ole kohustuslikuks tehtud pakendiaruandlus mõistlik. Ta rõhutas, et saab rohelisest mõtteviisist ja korduvkasutuse vajalikkusest aru ja nemad on seda teinud kõik oma 26 tegevusaastat. “See ei ole meie jaoks uus asi,” ütles ta.

Samas rõhutas Vuks, et kohustusliku aruandlusega muutus kõik liiga keeruliseks. “Peame kogu aeg midagi eraldi arvutama ja rehkendama. See kõik võiks olla lihtsam, asi on liiga keerukaks aetud,” märkis ta.

Valgustite hulgimüügiga tegeleva OÜ Megaluumen juhatuse liige Kalev Käära­mees ütles portaalile raamatupidaja.ee, et nende ettevõtte pakendiaudit on tehtud ja esitatud, ent siiski on see teema, millega firmas eriti keegi tegeleda ei taha. “Suures firmas oleks vist mõeldav palgata lisandunud aruannete, deklaratsioonide ja auditite tegemiseks eraldi inimene. Väikefirmas on see mõeldamatu,” märkis ta.

Mida pakendisüsteemi luues silmas pidada

Arvetel olev kauba bruto- ja netokaal ei ole sisendina kasutatav, sest seal ei ole ära toodud:kile ja paberi proportsioone, veo- ja rühmapakendi proportsioone müügipakendi suhtes ning võib puududa veo- või rühmapakendi info.

Tarnijatelt ei ole võimalik pakendite kohta lisainfot saada, sest tarnitavate kaubakoguste muutumine mõjutab otseselt ka veopakendi kogust. Ettevõtetel, kelle kauba­kogused ja kaubad on pidevalt sarnased, on aruandlust ja pakendiarvestust lihtsam korraldada.

Väited toimivate universaalsete pakendi­arvestuse valemite kohta ilma pakendi füüsilise kaardistamiseta on eksitavad. Kauba­pakenditest ainuke täpse ülevaate saamise moodus on vaadelda ja kaardistada need kaubalaos kauba olemasolu hetkel (sh veo- ja rühmapakend).

Lihtsustatud lahenduste kopeerimine ei loo soovitud tulemust ja muudab hilisema töö kulukaks. Näiteks soovitus sisestada andmed indeksnumbrina raamatupidamis- või laoprogrammi, mis lahendaks probleemid tulevikus, on vaid üksik detail aruande koostamisest. Kui ei vaadelda tervikseoseid, kujuneb lõpptulemus ebatäpseks, isegi kui detail on iseenesest õige.

Rühmapakendid ehk euroalused on erinevatel tarnijatel infona ­arvetel juhuslikult kirjeldatud. On tavapärane, et need loendatakse üle eraldi laos.

Allikas: OÜ A-Tolliagentuur

Aruandlus sunnib uksi sulgema

Kääramees tunnistas, et suure aruandluskohustuse tõttu tekib vahel tahtmine üldse ettevõtlusest loobuda. “Sest töörõõmu või kasu teistele inimestele need tegevused ei paku,” nentis Kääramees. “Palju aega ja vaeva kulub igakuiste pakendiaruannete esitamisele.”

Kääramees märkis, et talle paistab, nagu ei huvita pakendite arvestamise probleem Euroopa Liidus kedagi. “Pakendideklaratsioone on tihti võimatu saada. Ise pakendite kaalumine on suhteliselt võimatu. Näiteks tuleks müügipakendid avada, sealhulgas mullpakendid,” selgitas Kääramees.

Kääramees toob pakendiaruandlusele eeskujuks elektroonikajäätmete kogumise ja selle eest tasumise süsteemi Eestis (EES-Ringlus), kus osalejad deklareerivad turule lastud kauba ja tasuvad vastavalt oma turuosa ulatuses kogumiskulud.

Kääramehe sõnul võib ettevõtetel tekkida probleeme ka audiitori leidmisel, kusjuures paljud ei saa seda endale lubadagi. “Meil oli finantsaudiitor olemas ja me ei pidanud turult otsima hakkama,” märkis Kääramees.

Pakendi lõhkumine – kas tõesti mõttekas?

Kääramehe hinnangul võiks auditi veapiir teatud tegevuste puhul olla suurem. “Samuti võiks pakendi hindamiseks olla võimalik kasutada hinnangulist meetodit, mille täpsus­aste on küll väiksem, kuid mis lihtsustaks arve­pidamist. Pakendite lõhkumine kaalumise eesmärgil ja kaaludega ringi­jooksmine ei tundu eriti mõttekas tegevus,” lausus Kääramees.

Ta lisas, et valitsusel tuleks teha kõik endast sõltuv, et pakendite märkimine arvetele muutuks ELis kohustuslikuks.

Pakenditega seonduv vajab süsteemset käsitlust

Pakendiettevõttel peaks olema sise-eeskiri, mis kirjeldab pakendiga seonduvaid protsesse:kirjeldama pakendiarvestuse põhimõtted, pakendite teke, liigid, materjal ja käitlemine;reguleerima vastutusalad (seda ka juhul, kui teenust ostetakse sisse);teavitada töötajaid nende kohustustest;kontroll pakendiprotsesside üle.

Auditeerimisel on välja kujunenud kaks lähenemist, mis viivad erineva tulemuseni:

Pakendiandmete tekkimise ja kaasamise kontrollimineProtsess: Tehakse kindlaks pakendite seis ja saadakse kindlus, et aruandlusse on kaasatud kogu pakend. See­järel saab otsustada, kas andmeid laiendada tervikule.Kellele sobib: reaalsete pakendiandmete kindlaks tegemine on vajalik kiire laoseisu muutumise olukorras.Tulemus: võimalikult tõepärane.

Arvestusmetoodika kontrollimineProtsess: Jätab võimaluse auditeerida ka hiljem ehk kui pakendit enam laos ei ole. Ei anna küll piisavat kindlust, sest pakendeid ei ole tekkemomendil laos kaardistatud, kuid siiski saab töökäiku kasutada tingimustes, kus pakendiettevõttel on olulisem määrata töötajate vastutusala, sise-eeskirjade kehtivus, arvestuloogika alused jne.Kellele sobib: ettevõttele, kel aruandesse andmete kaasamine ja muud pakendirutiinid on välja kujunenud, kontrollitud ja toimivad.Tulemus: hinnanguline.

Pakendiaruandlus lööb korra majja

Praegune pakendite auditeerimine annab ettevõtjale kindluse, et pakendimajandus on kõigeks eesseisvaks valmis, ütles OÜ A-Tolliagentuur juhatuse esimees Raimond Kadak. Tulevikus võivad tema sõnul muutuda pakendiauditi kohustuse piirmäärad, audiitorkontrolli intervall või rakenduda mõni muu muudatus.

Kadaku sõnul on riik üritanud viimased kümme aastat juhtida ettevõtjate tähelepanu sellele, mida saaks ettevõtja ise pakendite taaskasutuses ära teha – kogumine, sorteerimine, üleandmine toormekäitlejale ja muu selline. “Missioonitunne keskkonnahoidlikkuse mõistes määrab paljuski ära suhtumise ja tegutsemise pakendivaldkonnas,” lisas ta.

Ettevõtjad pangu paika ees­kiri

Kadaku sõnul võiks pakendi­ettevõtetel olla pakendivaldkonda reguleeriv sise-eeskiri, mis kirjeldab ettevõtte pakendiga seonduvaid protsesse. Sise-eeskirjas võiks olla kirjeldatud pakendiarvestuse põhimõtted, pakendite teke, liigid, materjal ja käitlemine ning pakendi­protsessid ja nende kontroll.

Tavaliselt koostab pakendi sise-eeskirjad ettevõtte valdkonna eest vastutav isik. “Selleks tasub kaasata eksperte väljastpoolt,” soovitas Kadak.

Auditeerimisel on tema sõnul välja kujunenud kaks lähenemist, mis annavad eri tulemusi ja sobivad seetõttu eri suunitlusega ettevõtetele.

Arvestusmetoodika jätab ettevõtjale võimaluse teha auditeerimist ka hiljem ehk kui pakendit enam laos ei ole. “Arvestusmetoodika annab kindluse ettevõttetele, kel aruandesse andmete kaasamine ja muud pakendirutiinid on välja kujunenud, pidevalt kontrollitud ja hästi toimivad,” märkis Kadak.

Teine võimalus, reaalsete pakendiandmete kaardistamine, sobib juhul, kui ettevõtte laoseis muutub kiiresti.

Jaga lugu:
Hetkel kuum