Lõpeta lihasöömine

Esiteks ei ole meie toidulauale jõudev liha - ei koguseliselt, ei sisuliselt - selline, nagu ta oli meie esivanematel. Nemad sõid vähem liha juba näiteks sellepärast, et seda lihtsalt ei saanud kätte. Tänapäeval aga täidab taldrikuid efektiivseks timmitud tootmine, mille käigus loomad toiduks vormitakse. Piima, muna ja liha saab nii tarbida kas või igal toidukorral.

Efektiivne on selline korraldus küll: inimene suudab loomad looduse seatud tempost palju kiiremini suureks kasvatada, kuid samas ei ole see loomulik. Lisaks kerkib küsimus, kas mõni elusolend valiks vabatahtlikult sellise elu.

Teiseks on tööstuslik loomapidamine ressursse raiskav – poole kilogrammi liha tootmiseks kulub keskkonnaorganisatsiooni EWG andmeil 9500 liitrit vett, sama kogus mune ja juustu nõuavad vastavalt 1600 ja 3000 liitrit. Selle kõrval tundub soovitus vee säästmiseks hambapesu ajaks kraani kinni keerata naeruväärne. Üldse tarbib sektor Oxfordi ülikooli andmeil kolmandiku planeedi mageveest ja toodab üle poole kliimat soojendavast süsihappegaasist ehk enam kui kogu maailma transport kokku.

Kolmas põhjus loomset vältida ongi personaalselt läbielatu. Lisaks sporditegemisele on menüü muutmine aidanud näiteks lahti saada ühest kroonilisest haigusest, millega ligi dekaadi arstide vahet jooksin, lõpmatult analüüse andsin ja antibiootikume neelasin, selget diagnoosi ja ravi siiski saamata.

Samuti olen igasse päeva vähemalt 3-4 tundi vaba aega juurde saanud. Loomne toit on nimelt raskem seedida ja nii järgnes einele 1-2tunnine tardumus. Leiva luusse laskmine, mille ajal polnud ma võimeline ei mõtlema, töötama ega samas ka päriselt puhkama. Taimse toiduga on teine lugu – eine annab energiat ning pärast seda saab minna trenni, jätkata pooleli jäänud tööd, mõelda või lugeda jne. See on täiesti ootamatust kohast vabanenud lisaaeg. Mure, et menüü vahetamisega jääb keha millestki ilma, on alusetu. Menüü nimest olulisem on selle sisu ja mitmekesisus.

Eile oli maailma taimetoitluse, täna farmiloomadele elule tähelepanu juhtimise päev ja Toompeal nende toetuseks meeleavaldus. Viimased on möödunud kuude jooksul seakatku tõttu palju tähelepanu saanud, kuid toimunu on enamikel tarbijaist piirdunud kuiva info jälgimisega.

Tegelikult on toimunu tragöödia. Ettevõtete raskustest on palju kirjutatud, vähem on juhtunut kajastatud selle nurga alt, kuidas tuhanded süütud loomad on kannatanud. Sigadel on näiteks mõneaastase lapse intelligentsus, neil on tunded ja hirmud ning nad saavad aru, mis nendega ja nende ümber toimub. Inimese toitumisharjumuste tõttu muutusid nad aga katku piiramisel vahenditeks. Samas vajavad nende teise ilma saatjad pärast kohutavat kogemust moraalset tuge.

Ehkki ma ise tooteid, millel on olnud nägu või ema või isa, enam ei tarbi, ei näe ma maailma sugugi mustvalgelt – liha paha, taimne hea. Mulle oleks aktsepteeritav näiteks süüa enda kütitud looma, keda pole terve elu kusagil betoonil eineks saamise nimel ekspluateeritud, või ise õngitsetud kala. Küll aga olen enda harjumusi muutes aru saanud, kui vähe ma enne enda valikute tagajärgedest teadsin. Teadlikkus aga on vajalik otsustamisel ja iga muutuse tekitamiseks.