Mis läks Balti miljonäride vahel valesti?

Maxima ümber plahvatas skandaal selle aasta suvel, kui jaeketi emafirma Vilniaus Prekyba väikeosanik Mindaugas Marcinkevicius tuli avalikkuse ette teatega, et tema äripartner, Baltiriikide rikkaim mees Nerijus Numavicius hiilib oma ärivõrgustikuga maksudest kõrvale. „See ettevõte pole enam selline, nagu mina teda üles ehitasin,“ ütles ta intervjuus Äripäevale.

Millal Te esimest korda tundsite, et Vilniaus Prekyba tegevuses on midagi valesti?

See sai alguse 2010. aastal, kui Nerijus Numavicius rikkus osanikevahelist kokkulepet ja võttis meie seljataga üle oma venna osaluse. Pärast seda, kui temast sai kontserni enamusosanik, hakkas ta looma massiivset offshore-ettevõtete võrgustikku, mille eesmärgiks olid optimeerida maksudega ja varjata infot väikeaktsionäride eest. Selle asemel, et palgata professionaalsed töötajad, kes arendaksid kontserni edasi, otsustas Numavicius tööle võtta kümneid juriste, kes olid rohkem huvitatud ettevõtete võrgustiku loomisest. Nende loodud struktuur on justkui meie maailmast isoleeritud, kirjeldamatu rägastik.

Ma ei saa nende eest rääkida, mis oli nende lahkumise tegelik põhjus. Kuid Vilniaus Prekyba pole kunagi maksnud dividende ja on raske vaadata, kuidas sinu elutöö muutub korporatiivseks maksuvangerdajaks. Enamusosanikud on oma võimu ettevõttes saanud ebaseaduslikult ja nad ei jaga väikeosanikele vajalikku informatsiooni. Kogu juhtide tähelepanu läheb oma endiste partnerite vastu võitlemiseks. Ma mõistan, miks paljud on otsustanud kontsernist lahkuda ja miks teised plaanivad seda teha.

Kuidas Vilniaus Prekyba kohtuasjad teie teisi ettevõtteid mõjutavad?

Minu teise ettevõtte, Lords LB Asset Managementi jaoks on puhas maine võtmeküsimus. Me sõltumegi oma mainest, sest ettevõtte tegevust ei jälgi iga päev mitte vaid meie investorid, vaid ka valitsusastused. Rõhume täielikule läbipaistvusele.

Tahame käituda hea ettevõtlustava järgi ja olla vastutustundlikud. Meile meeldib luubi all olla.

Vilniaus Prekyba, mida mina üles ehitasin, on praegusest Vilniaus Prekybast väga erinev.

Kui suur tähtsus on konfliktil Numaviciusega Leedu ja Eesti ühiskonnas?

Ma arvan, et see on senimaani suurim osanikevaheline tüli Leedus. See konflikt näitab, et enam ei saa äri ajada nii, nagu seda tehti 1990ndatel ja eeldada, et pääsed puhtalt. Paljud ettevõtted Baltimaades on omaks võtnud rahvusvahelise äriajamise kultuuri ja neist on saanud ühiskonnas vastutustundlikud liikmed, kellest peetakse lugu. Ettevõtted on hakanud hoolitsema ka oma osanike, töötajate, äripartnerite, riigi jt eest. Kahjuks pole Vilniaus Prekyba senimaani sellist ärikultuuri omaks võtnud.

Arvan, et ühel hetkel pidi Vilniaus Prekyba niikuinii sellisest puhastustulest läbi käima, nagu praegune konflikt on. Ainult aeg näitab, kas nad on ka valmis muutuma. Kui nad ei ole selleks valmis, siis ma arvan, et kontsern kukub varem või hiljem kokku.

Kuidas on avalikkus suhtunud Teie otsusesse alustada Numaviciusega maksusõda?

Leedu avalikkuse silmis on suurtel ettevõtetel endiselt halb maine, minu arvates on selles Vilniaus Prekybal suur roll. Inimesed suhtuvad võimalikesse maksupettustesse ja seaduseaukude ärakasutamisesse halvustavalt, kuid ma ei usu, et mu avalikkuse ette tulemine kedagi üllatas.

Ärimaailmas on mulle palju toetust avaldatud. Ma leian, et regiooni suurim ja mõjuvõimsaim ettevõte peaks siiski eeskuju näitama, mitte olema õpik teistele, kuidas äri mitte ajada.

Kas usute, et Vilniaus Prekyba kohtuasjad muudavad midagi Balti ärikultuuris?

Ma ei usu, et on palju ettevõtteid alles, kes samamoodi käituksid. Arvan, et meie kohtuasjad kannavad tugevat sõnumit, et sellisel skeemitamisel pole Baltimaades kohta. Kui me tahame rahvusvahelistel turgudel konkurentsis püsida, peame sellistele asjadele lõpu tegema.