Väinu Rozental • 17. november 2015 • 6 min
Jaga lugu:

Suusavabrik lükkas hoo sisse vibude ja noolte ärile

Pärnus pikkvibusid ja puunooli tootva TÜHi juht ja põhiomanik Siim Talmar.  Foto: Väinu Rozental

Kuigi Pärnus tegutsevat Falcot teatakse eelkõige kui traditsiooniliste pikkvibude tootjat, on firma viimastel aastatel märkamatult saavutanud vibulaskurite tippseltskonnas tunduvalt kõvema positsiooni hoopis nooltega.

Aastatel 2011-2013 kasvas TÜH Falco ärikasum 1,54 korda ja käive 1,51 korda.

Mis on kiire kasvu põhjused?

1. Tootmismahu kasv. Kui viis aastat tagasi tegi Falco aastas tuhatkond pikkvibu, siis nüüd teeb 2500. Pidevas tempos on kasvanud ka noolte tootmine, aastas tehakse neid mitukümmend tuhat. Maailmas on väga palju kodu- ja garaažitootjaid, kes teevad aastas mõnest vibust mõnekümneni. Neid, mis toodavad üle tuhande pikkvibu, on Euroopas üksikuid. Samuti on vähe firmasid, mis teevad tipptasemele vastavaid võistlusnooli.

2. Keskendumine omatoodetele. Falco ei ole teinud ühtegi vibu ühegi teise kaubamärgi all, sest ei tee põhimõtteliselt allhanget. Kõik pikkvibud kannavad Falco kaubamärki. Ettevõtte kogukäibest annab omatoodang 70 protsenti, ülejäänu moodustab muud tüüpi vibuvarustuse vahendamine.

3. Laskurite andmebaas. Ettevõtte arhiivis on andmed üle maailma mitme tuhande vibulaskuri kohta. Kui vibu tellib inimene aastateks, siis nooli tuleb aeg-ajalt juurde muretseda, sest nooled kipuvad kaduma, võivad lõheneda jms. Kuna Falcol on detailne ülevaade, milliste omadustega nooli ja millist värvi nooli konkreetne laskur kasutab, saavad nad talle teha täpselt samasugused nooled.

4. Sotsiaalvõrgustik. See, et harrastajad jagavad fotosid ja videosid sotsiaalvõrgustikus, toimib tõhusa müügikanalina. „Me ei pea enam messidel käima oma toodet pakkumas,“ kinnitab Falco juht Siim Talmar. Näiteks mõni aasta tagasi tõi Falco turule vibumudeli Storm. Kõik algas sellest, kui üks Soome trikilaskur tellis Falcolt spetsiaalse vibu. Pärast seda, kui ta postitas YouTube'i trikivideod, hakkasid uut tüüpi vibu nõutama ka teised trikitajad.

„Absoluutselt,“ vastab TÜHi Falco juht ja põhiomanik Siim Talmar ajakirjaniku võhiklikule küsimusele, kas kehva vibu ja hea noolega tabab täpsemalt märki, kui hea vibu ja kehva noolega. „Kui laskeasend ja päästmine on tehniliselt paigas, siis tegelikult töötab vibu ühtemoodi. Aga kui sul on erineva raskuse ja jäikusega nooled, siis neid kõiki ühte punti märklauda ei lennuta.“

Nooled hoiavad konkurentsis

Falco, taasiseseisvunud Eesti üks vanemaid eraettevõtteid, on tegutsenud 27 aastat. Kõik need aastad on ettevõte tasapisi kasvanud ja paaril korral isegi Gaselli TOPi pääsenud, viimati oli Falco 1101. kohal.

„Ma ei ütleks, et vibu on tagaplaanile jäänud, aga noolte osakaal maailma tipmises konkurentsis on meile praegu tähtsam isegi,“ möönab Talmar.

Traditsioonilist ehk pikkvibu lastakse puunooltega ja sellel vibul ei ole ühtegi abivahendit – inimene laseb noole lendu oma oskuste, tunde ja vaistu järgi. Parimaks noolepuuks on tunnistatud üks Põhja-Ameerikas kasvav seedriliik, sest puu on sirge süüga, peaaegu oksatu ja tal on omadus, mida nimetatakse mäluks ehk kuju hoidvaks – seedripuust valmistatud nool stabiliseerib end õhus ära ning lendab otse.

Asja konks on selles, et igale konkreetsele vibule sobib vaid teatud jäikuse, kaalu ning läbimõõduga nool. Ühesuguse omadusega noolematerjali välja sorteerimiseks tuleb puupulgad ükshaaval kaaluda ning spetsiaalse seadeldisega jäikust mõõta. Parajasti sellega tegeleva noormehe ilmest võib välja lugeda, et tegu on ülimalt tüütu, ent äärmiselt vajaliku tööga.

„Et puunooleturul konkurentsi pakkuda, peab sorteeritavat materjali olema kümneid tuhandeid,“ viipab Talmar noolte tööruumi kõrval koridoris kõrguvatele kastivirnadele. „Meie eesmärk on, et laskurid saaksid võimalikult ühtlase kvaliteediga nooli.“

Katsetused mannekeenide peal

Lõpetas 1986. aastal TPI puidutöötlemise eriala cum laude.

1986. a augustist 2002. a oktoobrini töötas Viisnurga suusavabrikus Visu, esimesed kaks aastat tehnikaosakonna konstruktorina, seejärel tehnikaosakonna juhatajana ja viimati turundusjuhina.

Omab 50 protsenti OÜst After Ski, mis tegeleb Pärnus spordivarustuse hulgimüügiga.

1980ndate aastate esimesel poolel kuulus Eesti vibuspordikoondisesse.

Falco on välja valinud erinevate riikide koondistest kokku kümmekond tipplaskurit, kes saavad aastas spondeerimise korras 24-36 noolt. „Nemad on meie nii-öelda mannekeenid, kes kasutavad Falco nooli suurvõistlustel,“ lausub Talmar. „Samas kõik nad ei kasuta sugugi meie pikkvibusid.“

Siim Talmar suunati 1986. aastal pärast TPI puidutöötlemise tehnoloogi eriala lõpetamist tööle kodulinna Pärnusse Viisnurga suusavabriku Visu tehnikaosakonda. Kuna suusa ja vibu valmistamine on tehnoloogiliselt üsna sarnane – mõlemad liimitakse puit- ja plastkihtidest kokku –, hakkas Talmar koos teiste vibuspordi entusiastidega proovima vibusid teha. Oli esimeste kooperatiivide asutamise aeg ning selle tuules registreeriti 1988. aasta jaanuaris ka Falco.

„Olin Viisnurgas tööl 16 aastat ja sisuliselt kogu see aeg oli mul ka oma firma,“ räägib Talmar ja lisab, et mingeid probleeme see tööandjal ei tekitanud. „Tegelesin vibudega pärast põhitööd õhtuti ja nädalavahetustel. Vibufirma tootmismaht oli tollal väga väike.“

Innustaja Robin Hood

Tegutseme rendipinnal ja hoone omanikul on kavas ruumid korralikult kaasajastada. Loodame, et kapitaalremont saab järgmisel aastal tehtud. Tahaksime töökoja juurde luua keskuse, kus saab vibusid testida ja kus klient saab proovilaskmisi teha. Kui inimene ostab näiteks uue plokkvibu – muide, see on kõige levinum vibuliik maailmas –, siis häälestame vibu ja teeme ostjale kiirkoolituse. See on üks põhjus, miks poes on vibu väga raske müüa, sest müüjatel puudub vastav kompetents.

Esimesed kümme aastat valmistas Falco sportvibusid. Pöördeliseks sai 1997. aasta, kui Emajõe Suveteater etendas Robin Hoodi ja autentsuse tagamiseks tellis lavastaja Falcost kümmekond pikkvibu ehk longbow'd. Sealt alates keskendus Falco pikkvibude ja puunoolte tootmisele.

„Traditsiooniline pikkvibu valmib käsitööna, siin on meistri või oskustöölise roll hästi tähtis,“ toonitab Talmar. Falco valmistab aastas umbes 2500 vibu ja kõik need käivad firmajuhi käe alt läbi. Kui töömehed on vibu teatud staadiumisse voolinud ja lihvinud, kontrollib Talmar, kas vibu kaarte balansid on õiged, ning paneb vibule katseks nööri peale. Enne lõppviimistlust trükib Talmar tootele peale Falco tunnusmärgid.

Samas pole sugugi harvad juhud, kui Talmar istub õhtuti või nädalavahetusel üksinda tööruumis ning annab liivapaberiga nühkides vibule viimast lihvi. „Ma ei tee seda vastumeelselt,“ kinnitab ta. „Elan poole kilomeetri kaugusel ja mind lausa tõmbab siia töötuppa.“

Asutatud 27.11.1987, registreeritud 22.01.1988.Valmistab puidust pikkvibusid ja nooli ning vähesel määral sportammu kaari.Juhatuse esimees Siim Talmar.Omanikud: 93,75% Siim Talmar, 6,25% viis eraisikut.Gaselli TOPis 1101. kohal (2012. aastal oli 1104. kohal ja 2006. aastal 1579. kohal).Töötajaid 12.Omatoodang annab käibest 70 protsenti ja 30 protsenti moodustab muu vibulaskmisvarustuse müük.Aastas toodab 2500 pikkvibu ja umbes 20 000 noolt.2014. aastal oli käive 490 498 eurot ja kasum 60 729 eurot.2014. aastal moodustas eksport 69 protsenti kogukäibest. Ekspordib kokku 39 riiki, suurimad välisturud on Holland, Läti, Soome, Prantsusmaa.

Falco vibudega on eri võistlusklassides võidetud kokku üle saja tiitlivõistluse.1988 – alustas sportvibude tootmisega paneelmaja keldris.1989 – eksportis esimesed vibud Soome.1990 veebruar – alustas sportammu kaarte tootmisega.1995 – kolis praegusele rendipinnale, kokku umbes 500 ruutmeetrit.1997 – tegi Emajõe Suveteatri etenduse Robin Hood tarbeks kümmekond traditsioonilist ehk pikkvibu.1998 – lõpetas sportvibude tootmise ja hakkas tootma pikkvibusid ehk longbow'sid.1999 – Soome laskur võitis Falco pikkvibuga esimest korda Euroopa maastikuvibulaskmise meistrivõistlused.2000 – alustas puunoolte tootmisega.13.10.2009 – registreeris kaubamärgi Falco vibu- ja ammulaskmisvarustuse kategoorias ning spordialases tegevuses.

Allikad: TÜH Falco, Äripäev

Vibuturul tihe konkurents

Talmari hinnangul on konkurents pikkvibude turul päris tihe, ent samas on kõik väga hästi turule ära mahtunud. „Suusaturul kauplesime me sentides, et kas saame partii müüa meie või läheb tehing konkurendile,“ meenutab Talmar Visu-aega. „Sellist karmi hinnakauplemist pikkvibu turul ei ole. Laskurid on kvaliteetse käsitsi tehtud vibu eest valmis rohkem maksma.“

Falco õnn ja samas ka õnnetus on see, et neil on palju kliente. Ettevõtte tootmisvõimsused ammendusid juba mitu aastat tagasi ja seetõttu on tarneajad pikaks veninud. Tellimusi aga tuleb uksest ja aknast, jõuaks vaid ära teha. Et jätkuvalt edukas olla, on Talmari sõnul kaks võimalust: suurendada kallimate tippmudelite tootmismahtu ja vähendada odavamate, laste vibude tootmist või soetada arvprogrammjuhtimisega CNC-tööpink.

„Oleme otsustanud algse puidutöötlemise viia uuele tasemele ning ilmselt ostame tuleval aastal CNC-pingi,“ räägib Talmar. „Kui me selle suurinvesteeringu ära teeme, oleme Euroopas oma tooteklassis kõige modernsema seadmepargiga. Viimase lihvi annab vibule aga ikkagi meistri käsi.“

Milline vanasõna iseloomustab Falco tegevust?

Siim Talmar: "Püsivus viib sihile. Oleme pikka aega vibude ja noolte tootmisega tegelenud ning oma valdkonnas ja ringkonnas tuntuks saanud. Spordiinventari tootmise kooperatiiv Falco registreeriti 1988. aasta jaanuaris, olime üks esimesi eraettevõtteid Eestis. Minu teada tollastest firmadest väga teisi enam alles polegi. Falco on kõik see aeg stabiilselt kasvanud, suuri hüppeid pole oma arengus kunagi teinud. Oleme visalt edasi rühkinud, visadus ja püsivus iseloomustavad meie tegemisi."

Muhe nagu Papa Carlo

Kommenteerib Katrin Virula, mitmekordne maailma- ja Euroopa meister maastikuvibu laskmises, MTÜ Tallinna Vibukool juhataja ja treener.

Vibumeistri kolm soovitust

Hajuta müügivõrku. Ettevõtte tegevust ei saa ühe või kahe kliendi peale üles ehitada, sest kui neil midagi ootamatult juhtub, oled raskustes. Meie müüme oma tooteid 39 riiki, meid vahendab üle paarikümne diileri. Aeg-ajalt mõni kaob ära ja mõni tuleb juurde.

Tunneta toodet. On üksjagu palju tooteid, ja vibud on kindlasti nende hulgas, kus firmajuht saab oma käega toodet tunnetada ja vääristada. Pealegi, kui firmajuht on oma nime tootega seostanud, siis ta ka vastutab selle toote eest justkui rohkem. See on nagu kvaliteediproov. Tänapäeva turg oskab sellist asja vääriliselt hinnata.

Pööra aps enda kasuks. Tellija kaebuste korral üritame kiiresti reageerida ja olukorra enda kasuks pöörata. Asendame toote ja anname lisaks komplekti nooli kaasa. Vibu võib kannatada saada näiteks transpordi käigus. 1,7 meetrit pikk pakk võib saada küljelöögi, mis pakendil ei kajastu, aga hiljem tellija avastab, et vibul on pragu sees. Ehkki see pole otseselt meie süü, vaatab klient esimesena ikka meie otsa.

Tunnen Siimu hästi. Ta on tõeline meister ja alati hingega asja juures. Ta on muhe nagu Papa Carlo. Siim tahab igale vibule vähemalt korra käe külge panna. Ta käib laupäeviti ja pühapäeviti, kui tööruumis on vaikus, vibude kallal nokitsemas. Falco käsitööna valmivad pikkvibud on Euroopa, kui mitte maailma parima hinna ja kvaliteediga vibud. Olen mõelnud, et nad võiksid rõhuda viimistletumate, eksklusiivsemate ja kallimate mudelite peale ning odavama otsa vibud lasta kusagil allhanke korras teha. Aga eks see on nende enda otsus.

Tegelikult ma ise Falco pikkvibuga ei võistle. Juhtus lihtsat nii, et 2003. aastal ostsin Šotimaalt pikkvibu ja olen sellega siiani lasknud. Küll aga kasutan Falco nooli, sest usaldan selle firma kvaliteeti. Saan Falcost alati just sellised nooled, milliseid ma tahan. Kunagi ammu tegin ise nooli, aga enam ei viitsi, sest Falco teeb nii häid, et ma ei pea enam oma aega noolte tegemisele raiskama.

Nooli kulub mul aastas üle 30. Olen noolte suhtes hästi valiv – kui nool on mingi laksu saanud, siis ma ise seda noolt enam ei kasuta. Aeg ajalt olen Falcost saanud mõne noolepartii isegi tasuta. Et ma kaugelt näeksin, kuhu nool märklauda läks, on minu nooltel helendavad neoonsuled. Ja minu nooltel on Eesti lipu värvid peal.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt