Hansson: vale jutt, et raha vedeleb tänaval

See aga on tema sõnul loomulik, et pangad võivad Eestis hakata suurklientidelt raha hoiustamise eest tasu küsima. Negatiivne intressimäär on üks hoobasid, millega Euroopa Keskpank (EKP) püüab rohkem raha kontodelt reaalmajandusse sundida.

Meeldib või mitte, see on osa sellest, et Euroopa Keskpank tahab innustada ettevõtjaid ja majapidamisi nõudlust ettepoole tooma. Kui me muudame rahapoliitika intressimäärasid, siis peab ta kuidagi üle kanduma. Turuintresside, näiteks euribori kaudu, on see on juba toimunud – kolme- ja kuuekuised euriborid on miinuses. Ülekandumine vähemalt suurklientidele oleks loogiline. Samas ei tea ma ühtegi riiki, kus väikehoiustajatele oleks kehtestatud negatiivne intressimäär.

Jah, usun, et ettevõtjad ei hakka ütlema, et nüüd hakkame väikese intressikärpe tõttu tohutult investeerima. Põhipidur, miks ei investeerita, on kindlustunde puudumine. Kui sa mõtled, kas investeerida kümneid miljoneid, ja pole selge, kas tõus on alanud või tuleb veel tagasilööke, kas sinu ettevõtte käekäiku mõjutavad reformid tulevad või lükatakse neid edasi, see tekitab määramatust. Ettevõtjad vajavad selgust, kuhu nende keskkond liigub.

Osa keskpanga meetmeid on pankadele kasulikud, teised vähem. Pangad kurdavad negatiivsete intresside üle, kuid vastuargument võib olla, et halbade laenude protsent on väiksem ja majandus kasvab natuke kiiremini. Pangad ei tohiks ühte või teist elementi kontekstist välja rebida.

Seni ei ole. Tahaks arvata, et kokkuvõttes on see (EKP meetmed – toim) panku pigem toetanud, kui mõelda, mis seisus nad oleksid, kui mitte midagi poleks tehtud. Pankade kasumlikkuse allikaid on see poliitika vähendanud, samas on pangad praegu paremini kapitaliseeritud kui mõni aasta tagasi.

Kui see programm mõjutab euroala majandust, siis kandub see mõju ühendatud anumate põhimõttel ka meile üle. Need tehingud ei pea tingimata Eestis toimuma. Kuna oleme seotud nii euro kui euribori ja sellega, kui euroala majanduskasv on veidi kiirem, siis vähemalt lühiajaliselt on natuke parem.

Eesti oma võlakirjades ma praegu lahendust ei näe. Võib-olla tulevikus, kui majandus on madalaseisus, võiks olla põhjust stimuleerida. Praegu on Eesti majandus tasakaalu lähedal, palgakasv on meil juba üle 6% aastas, mis ei ole kooskõlas tootlikkuse kasvuga. Kui hakkaks nüüd kõvasti raha sisse laenama ja ehitama, suureneksid pinged tööturul ja palgakasv kiireneks veelgi. Lühiajaliselt on see töötajatele tore, aga mujal majanduses on kindlasti ettevõtteid, kes ei pea sellele vastu ja lähevad pankrotti. Me ei tohiks suurendada majanduse tsüklilisust, majandus võiks areneda tasakaalu või potentsiaali lähedal.

Ja ka Saksamaa keskpank ostab väga palju võlakirju, aga valitsus ajab tasakaalus eelarve poliitikat.

Praegu võime argumenteerida selle üle, kas intressimäär oleks mõnikümmend baaspunkti madalam, kui ta muidu oleks. Aga et on mingi raha jagamise programm – et jõuluvana jagab ja meie jääme nendest kingitustest ilma – see on vale jutt. Iga laen tuleb tagasi maksta.

Ei ole nii, et mida rohkem raha majandusse kütad, seda parem. Seda nägime, kui Rootsi pankurid andsid meile meeletult palju raha, mis kuumendas meie majanduse üle. Lõppkokkuvõttes olime halvemas seisus kui siis, kui raha sissevool olnuks mõõdukas.

Olen peaministri töögrupis, kus otsime kasutamata potentsiaali. Eesti pluss on, et ei ole valdkonda, kus oleks meeletu tegemata jätmine, mis kohe silma torkab. Maailma majandusfoorumi 140 riigi konkurentsvõime võrdluses oleme eri näitajatelt tavaliselt 20.-30. kohal. Vähe on asju, kus oleme oluliselt tagapool. Teisalt on see ka miinus, et pole lihtsaid pudelikaelu, mida kõrvaldama asuda. Meil ei ole vaja oma majandusmudelit üle parda visata - see on meid väga hästi teeninud. Peame aga siit ja sealt seda keskkonda parandama.

Osaliselt on see jälle keskpanga poliitika oodatud tagajärg. Praeguses konjunktuuris tahame, et Euroopa ühiskond kas tarbiks rohkem või investeeriks rohkem. Et säästmist oleks lühiajaliselt vähem, et majandust stimuleerida.

Kui oleme selle suuna võtnud, on loogiline tagajärg, et investeerimisvõimalusi on selle võrra vähem. Peame aga lootma, et see periood on võimalikult lühike, et programmidel ja teistel reformidel on positiivne mõju. Et ükskord, kui inflatsioon on hakanud tõusma, on võimalik olukorda normaliseerida.

Ka seal ei ole mingit garantiid.

Alguses olin väga šokeeritud ja võtsin seda negatiivselt, aga kui hakkad mõtlema, ei tarvitse see nii olla. Sõltub, kuidas areneb tööpuudus. Kui see oli esimene pauk ja järgnevad teised sulgemised ja inimesed ei leia uut tööd, siis oli see ohu märk, et hakkame konkurentsivõimet kaotama. Ehk uuesti kogu jutt sellest, et kulud, sh palgakulud, peavad kasvama kooskõlas tootlikkusega. Teine võimalus on, et see on osa loomulikust protsessist, kuidas me väärtusahelas vaikselt tõusema.  

Minu peamine mure on kõrvalmõjud – näiteks mõju finantsstabiilsusele – kui vara hind tõuseb, võime varem või hiljem selle mulliks ümber nimetada. Ja ka see, et muidu konservatiivsed turuosalised võivad hakata ebaloomulikult suuri riske võtma.  

Teine on mõju valitsustele – arvan, et mida kergem on valitsuste elu, seda vähem tõenäolised on vajalikud reformid. Inimesed on inimesed, poliitikud on poliitikud ja kui antakse võimalus kergemini hingata, siis nii mõnigi seda teeb. Kuid on ka positiivseid näiteid riikidest, kes on reforminud – Iirimaa, Hispaania. Eesti ja teiste siirdemajandusega riikide kogemus 1990ndate alguses oli, et enne lähevad asjad halvemaks ja alles siis paremaks. Kui oleksime 1993. aastal öelnud, et kõik on ebaõnnestunud ja loobunud, poleks me kusagile jõudnud.

Üks probleeme on, et meie ajahorisont on nii lühike ja kannatlikkus nii madal, et tahame kasvu näha juba sel aastal ja selles kvartalis. Parem on struktuursed reformid ära teha ja seletada rahvale, et elame languse üle ja oleme siis paari aasta pärast tugevamal alusel.

Nõrgal nõudlusel on põhjused. Üks on see, et paljud on ennast lõhki laenanud – nii firmad, majapidamised kui ka riigid. See helikopteri raha – professorid on seda arutanud, Euroopas poleks see aga legaalne – see on väga otsene valitsuste rahastamine. Praegu räägitakse ka, et fiskaalpoliitika võiks olla leebem, mis minu arvates ei ole õige Euroopas, kus valitsuste võlakoormus on keskmiselt 90% SKPst.

Inflatsiooni tekitada ei ole probleem, lihtsalt trükid ja trükid. Kuid meil on ajaloolised õppetunnid, mis näitavad, et kui sa liiga palju lühiajalist kasu ajad, maksab see pikaajaliselt kätte. Mina varuks kannatust ja ütleks, et varasemate möödalaskmiste pärast peame nüüd leppima vähemaga.

Keegi ei aja taga lühiajalist inflatsiooni. Eesmärk on, et keskpikas perspektiivis oleks inflatsioon veidi alla 2%. See on olnud kõrgemal ja madalamal, isegi miinuses, kuid trend on alati olnud selle kaugema sihi suunas. Praegu kardetakse seda, et inimesed ei usu enam, et keskpank selle sihi saavutab. Siis on probleem. Praegu on õigem ajahorisonti pikendada ja tunnistada, me pole normaalses olukorras – varume kannatust.

Aga keset raskeid aegu mandaati muuta ja midagi muud sihiks seada, see oleks vale.

Seda, et midagi enam teha ei annaks, ma ei usu, aga iga uue vahendi kasutegur on järjest väiksem.

Olulise vähemuse radikaliseerumise üle mitmes liikmesriigis, sh Eestis. Selline mürgitatud õhkkond halvab võimaluse mõistlikult edasi liikuda ja võib ära lõhkuda alustalasid, mis meid edasi on viinud.