Euro vajab tugevat tsentrit ja rahasadu helikopterilt

Teekaart on maha märgitud nn viie presidendi raportis, mis pandi lauale eelmise aasta juunis, mil Kreeka vaakus rahaliidust välja kukkumise äärel.

„See sai nii ajastatud just selleks, et anda sõnum – ühe liikmesriigi probleemid ei lükka kogu poliitika kujundamist kraavi,“ ütles de Souza.

De Souza kirjeldas, kuidas plaan on korraga edasi liikuda nii majandusliidu tugevdamise kui ka rahaliidu, eelarveliidu ja poliitilise liidu arendamisega. Eraldi rõhutas ta, et euroala vajab sarnaseid sügavaid kapitaliturge nagu USA, et vahetuskursi fikseerimisest kadunud paindlikkust kompenseerida. See peaks vähendama vajadust rahaliste ülekannete mehhanismi järele, mis tuleb siiski luua. Mõlema eesmärk on tasandada šokke, mis võivad tabada rahaliidu liikmesriike eri aegadel.

Nagu viitas Euroopa Komisjoni korraldatud arutelul SEB panga privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel, ei ole ükski rahaliit sellise mehhanismita ellu jäänud.

„Ei eksisteeri võimalust, et erineva tootlikkusega majandused on koos rahaliidus, ilma et toimuks fiskaalset ülekannet,“ ütles Koppel.

De Souza möönis, et rahaliidu käivitamisel ei olnud struktuur veel täielikult paigas.

„Teadsime algusest peale, et hiljem tuleb elemente lisada,“ ütles ta. „Lootsime, et selleks on rohkem aega, et suvi kestab kauem.“

Kriisi ajal sai hulk reegleid lisatud, kuidas majanduspoliitika koordinatsioon rahaliidus peaks toimima – tekkisid seaduspaketid kakspakk, kuuspakk, fiskaalleping.  De Souza sõnul tuleb aga tugevdada ka tsentraalseid institutsioone. „Vajame nii solidaarsust kui ka reeglitest kinni pidamist,“ ütles ta.

Tartu Ülikooli majandusteooria õppetooli juhataja Raul Eamets oli seisukohal, et kui on valida, kas tsentraliseeritud eelarvepoliitika või reeglite põhine poliitika, siis väikeriigile on viimane parem, kuna peaks tagama kõikide võrdse kohtlemise. „Kas see ka tegelikult nii on, on iseküsimus,“ jäi Eamets skeptiliseks, meenutades, kuidas Saksamaa ja Prantsusmaa 2003. aastal reeglitest mööda läksid.

„Reeglid pole praegu selged ja üheselt tõlgendatavad,“ tuli Eametsal tõdeda ka 13 aastat hiljem.

Värskeim näide on tänasest, kui Euroopa Komisjon otsustas anda Hispaaniale eelarvedefitsiidi normi täitmiseks uuesti ajapikendust. Kehtivate reeglite järgi tulnuks komisjonil teha ettepanek Hispaania trahvimiseks. Selle asemel lubati teema juurde naasta juulis. Põhjuseks ilmselt juunis toimuvad erakorralised valimised – kasinusmeetmetest, kõrgest tööpuudusest ja põhivoolu parteide korruptsiooniskandaalidest väsinud hispaanlased ei andnud detsembris valitsusele selget mandaati.

„Praegu ei ole õige aeg seda sammu astuda – ei majanduslikult ega poliitiliselt,“ ütles Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Pierre Moscovici.

Püüdes visandada, mida rahaliidu tsentraalne juhtimine tähendaks, muretses Eamets, et info kvaliteet kesktasandil ei oleks nii kõrge ning otsustamise protsess võib osutuda liiga aeglaseks. Samuti võib see taas sünnitada „mõisa köis, las lohiseb“ mentaliteeti, kui kohapeal kaob sund ise vastutus võtta.

Peeter Koppeli sõnul on rahaliitu püütud iga hinna eest koos hoida. Põhiraskus on siin Euroopa Keskpangal, mis on käiku lasknud negatiivsed intressimäärad ja rahatrüki. Samas pole paljud liikmesriigid teinud struktuurseid muudatusi, mis euroala majanduslikku vundamenti tugevdaks. Koppeli sõnul pole poliitikutel söakust valijaile selgitada, mida „struktuursed reformid“ sisuliselt tähendavad – seda, et millestki tuleb praegu loobuda, et kunagi tulevikus midagi ehk parem oleks.

Koppel usub, kui rahapoliitika võimalused ammenduvad, läheb käiku „rahakülv helikopterilt“ ehk keskpanga trükitud raha suunamine eelarve kaudu otse majandusse, et kasvu ergutada. Vananeva rahva ja suure võlaga majandusel omal seda jõudu ei ole.

„Jah, see on ebaseaduslik,“ möönis Koppel, osutades, et sama oli ka rahatrükiga. Rahaliidu pingete all on aga mitu reeglit pidanud nõtkuma.

Diskussioonis jõuti välja tõdemuseni, et peamine probleem rahaliidus on reeglite jõustamisega. Ent vaja on ka uusi elemente negatiivsete mõjude tasandamiseks, mis ei pruugi liikmesriike tabada ühel ajal. Selleks võiks euroala olla oma eelarve, mis De Souza sõnul võiks olla 2–4% euroala SKPst. Sellised ülekanded oleksid vaid ajutise iseloomuga. Visandit sisaldav „valge raamat“ peaks valmima tulevaks aastaks.

Käivitunud rahaliitu on käigu pealt raske remontida, kuid De Souza sõnul ei või unustada, et väiksele avatud majandusel ei taga alternatiiv – üksi ulgumerel ulpida – sugugi suuremat kindlust. Sel põhjusel maksab sagedamini mõelda, mida head Euroopa koostöö ja rahaliit on andnud. Piisab kui vaadata aknast välja, ütles De Souza, kes töötas 15 aastat tagasi Eesti Pangas ja mäletab hästi, milline Tallinn toona välja nägi.