Suhteline sissetulek Eestis Leeduga samal tasemel

Hiljuti avaldas Eurostat värsked andmed Euroopa Liidu riikide sissetulekutaseme kohta, mis võimaldavad vaadelda Eesti edusamme rikkamatele riikidele järelejõudmisel. Näitajaid, mille alusel riike omavahel võrrelda, on mitu, aga peaasjalikult kõrvutatakse sisemajanduse kogutoodangut või elanike tarbimist. Seejuures on toodangut ja tarbimiskulutusi võimalik vaadelda eurodes nii vahetu väärtusena kui ka riigi hinnatasemega korrigeeritult. Ei saa öelda, et üks mõõdik on parem kui teine, sest nende abil saab olukorda tõlgendada eri nurkade alt.

Hinnataseme erinevusi arvesse võttes oli Eesti kogutoodang inimese kohta eelmisel aastal 74% Euroopa Liidu keskmisest, st väiksem kui aasta või kaks tagasi. See ei ole üllatav, sest viimasel paaril aastal on Eesti majanduskasv olnud vilets, kehvem kui ülejäänud Euroopas. Siiski tuleb rõhutada, et majandusarengu puhul loeb kasvu kestus ja püsivus, ühe või paari aasta sisse jäävaid muutusi ei maksa üle tähtsustada. Eelmiste aastate majanduskasvu takistas mitu meist sõltumatut asjaolu, nende hulgas Venemaa sanktsioonid, rubla nõrkus, nafta hinna langus, transiitvedude Eestist ümber suunamine ja Soome heitlus majanduse uuesti jalule seadmisel. Neil põhjustel aeglustunud majanduskasv ei tähenda, et Eesti on rikkamaks saamise kursilt kõrvale kaldunud.

Suhtelise sissetuleku arvestuses jagas Eesti eelmisel aastal 28 Euroopa Liidu riigi hulgas Leeduga 20.–21. kohta, meist tahapoole jäid Kreeka, Poola, Ungari, Läti, Horvaatia, Rumeenia ja Bulgaaria. Suhtelise sissetuleku taseme puhul pole suurim uudisväärtus selles, mitmendal kohal Eesti Euroopa Liidu riikide arvestuses parasjagu on, vaid kas ja kui palju on näha edasiminekut. Eesti puhul tuleb meeles pidada, et alustasime väga madalalt suhtelise sissetuleku tasemelt: 1995. aastal oli see 35%. Sellegi protsendi saavutasime üksnes tollase väga madala hinnataseme tõttu – tagantjärele eurodesse arvutatuna oli sissetulek väga väike, kuid kaubad ja teenused maksid ka märkimisväärselt vähem kui rikkamates riikides, st ühe euro ostujõud oli tollal Eestis palju suurem kui vanas Euroopas.

Ühest küljest on sissetuleku korrigeerimine hinnatasemega õigustatud, sest kaupade ja teenuste tegelikult tarbitav kogus ei olene üksnes sissetulekust, vaid ka sellest, kui palju kaubad ja teenused maksavad. Teisest küljest on hinnatasemega korrigeeritud sissetulek kasutu mõõdik, kui reisida välisriiki või tellida sealt tooteid. Hinnatasemega korrigeerimata oli Eestis sissetulek inimese kohta 1995. aastal vaid 13% Euroopa Liidu kodaniku omast*. Praegu teenib keskmine eestlane umbes 54% keskmise Euroopa Liidu elaniku sissetulekust, 2005. aastal oli see veel 35%. Edasiminek on olnud märgatav, kui kas see on olnud piisav? Kui järjestada kõik Euroopa Liidu riigid selle järgi, kui suur on olnud muutus nominaalses tulutasemes elaniku kohta alates 2000. aastast, siis on suurim edu saatnud just Eestit.

Kuigi edasiminek on olnud tuntav, pole teiste riikidega võrreldes umbes pooleni ulatuv sissetulek elaniku kohta kindlasti see, millega rahule jääda. Paraku on tulutaseme poolest rikkamatele riikidele järelejõudmine aeglane protsess ja kiire spurt võib pikemaajalist väljavaadet hoopis kahjustada. Põhjused võivad olla erinevad. Buumist tingitud jõuline majanduskasv viib tihtilugu ebaefektiivsete investeeringuteni, sageli on selle põhjus ülehinnatud kinnis- või muu vara. Samuti kasvab buumiperioodil ehitussektor tüüpiliselt suuremaks kui pikemaajalise kasvu seisukohalt optimaalne. Valed otsused majanduse juhtimisel võivad päädida ulatusliku tagasilöögiga. Silmatorkavaim näide on Kreeka, kus suhteline sissetulek inimese kohta suurenes 67%lt sajandi alguses 88%ni 2009. aastal, kuid vähenes seejärel vaid loetud aastatega 56%ni. Eestis langes suhteline tulutase pärast buumi küll „kõigest“ 47%lt 43%ni, kuid see andis siiski olulise õppetunni. Majandusele pikemaajalisi ja kaugemaid sihte seades kehtib vana hea tõde: tasa sõuad, kaugele jõuad.

*Arvestatud praeguse 28-liikmelise koosseisu suhtes