Brexit: kas Venemaa hõõrub käsi?

Lisaks on London paljudele Venemaa suurfirmadele tähtsaim finantskeskus Euroopas. 1990ndatel noteeris suurem osa Venemaa suurettevõtetest oma aktsiad Londoni börsil. SRÜ riikide osakaal kauplemises on Londonis 17%. Viis Vene firmat Gazpromiga eesotsas on Londoni börsi 20 tippfirma hulgas. Kui Londoni tähtsus kahaneb, peavad Venemaa ettevõtjad alternatiive otsima – viimastel aastatel ongi rohkem aktsiaid noteeritud Shanghai ja Hongkongi börsil.

Brexiti poliitilist mõju on raskem välja rehkendada. Venemaale tuli tegelikult ELi killustumine üllatusena, väidab Sušentsov. Venemaa eeldas, et EL konsolideerub ja muutub maailmas iseseisvaks tegijaks, mis on vaba USA patronaažist. Sellel arusaamal põhines ka idee ühtsest koostööruumist Vladivostokini välja, mis on senini aktuaalne. Venemaa lõi vastukaaluks Euraasia Liidu, visandades kaugemas tulevikus kahe bloki vahel tihedamat koostööd. Mida Brexit sellele plaanile tähendada võiks ja milliseks muutuvad jõujooned ELis, tuleb Moskval alles läbi analüüsida.

Kõige suurem küsimärk on, mida britid ise teevad. Kas sõlmivad tihedama liidu USAga, millega võiksid liituda ka Poola ja Balti riigid. Sellised riigid nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia võivad moodustada teise bloki, mis püüab suhteid Venemaaga normaliseerida. Tagajärjeks võib olla kaks erinevat ja eri meelt Euroopat, mis pole kellegi huvides.

Joseph Dobbs nõustub, et Venemaa toetusel Euroopa euroskeptikutele võib Kremli jaoks olla lühiajaline kasu. Nii pärssis hollandlaste referendum Ukraina vabakaubanduslepingu üle Kiievi püüdlusi Venemaa sekkumisest vabaneda. Brittide lahkumine oleks lühiajaliselt samuti Venemaale kasulik – see tõmbaks olulise NATO liikme tähelepanu mõneks ajaks kõrvale. Samuti lahkuks riik, mis on agiteerinud Venemaale vastu astuma nii sanktsioonide kaudu kui energiapoliitikas. Kuid ka Dobbs leiab, et pikas perspektiivis pole brittide lahkumine Venemaale kasulik. Ta viitab samuti ELi tähtsusele Venemaa kaubanduspartnerina. Kui ELi majanduskasv Brexitist aeglustub, kahaneb ka nõudmine Venemaa kaupade järele ning EL ilma brittideta võib tulevikus olla oluliselt protektsionistlikum. Ning lihtsalt alternatiivi Venemaal Euroopa jaoks ei ole – Aasia suund edeneb visalt. 2015. aastal kaubavahetus Hiinaga vähenes. Tugev Euroopa loob ühtlasi tingimused, milles Venemaal on kergem ellu viia ammu vajalikud majandusreformid.

Samas on selge seegi, et Venemaa president Vladimir Putin ei lähtu alati Venemaa majandusulikest huvidest ning et killustunud Euroopa on Venemaa geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks kasulik. Siiski leiab Dobbs, et pikemas perspektiivis on Venemaal nagu teistel riikidel rohkem võita tugevast Euroopast, mille keskmesse kuulub ka Suurbritannia.