Arst: meie tööd pidurdatakse

Doktor Jaan Tepp vastas Äripäeva küsimustele pärast PERHis toimunud meditsiinitöötajate hoiatusstreiki:

Meditsiinisüsteemi rahastamise teema on pikka aega õhus ja välja on käidud erinevaid versioone. Milline on teie hinnangul kõige õiglasem rahastamise mudel?

Mina pole päris pädev neid lahendusi otsima, majanduses ma just liiga tugev ei ole. Aga valitsuskoalitsiooni üks idee sotsiaalmaksu alandamiseks poole protsendi võrra tähendaks umbes 90 miljonit eurot aastas – olukorras, kus raha on puudu ja tahetakse veel tulubaasi vähendada, on see absurdne.

On räägitud ka visiiditasu tõusust ja osa ravimite kompenseerimise lõpetamisest ehk kulude patsiendi kraesse kirjutamisest. Mida te sellest arvate?

See on omaosaluse suurendamine. Ka väliseksperdid on öelnud, et omaosaluse suurendamine tähendaks vähekindlustatud inimestele arstiabi kättesaadavuse drastilist vähenemist.

Selline meditsiin on maailmas olemas, kus 1/3 elanikonnast ei olegi arstiabiga kindlustatud. Näiteks USA, mis on väga kõrgelt arenenud riik.

Meil on praegustes tingimustes solidaarne haigekassa kindlustus. Sõltumata sisstulekutest peaks olema inimestel haigekassa tagatud sarnane arstiabi. Võimalus on ju ka sellest loobuda. Aga sel juhul me ei lähe enam seda teed, mille oleme riigina valinud ehk nn Põhjala teed. Euroopas on arstiabi ikkagi solidaarsuse printsiibil. Meie arstidena tahaksime inimesi aidata sõltumata nende rahakoti paksusest.

Et katteallikad võiksid tulla mitte visiiditasude ja ravimite hinnatõusust, vaid kapitali maksustamisest või muudest riigi tuludest?

Loomulikult poliitikute ja ka minister Ossinovski välja käidud võimalusi on analüüsitud, nende mõju teistele majandussektoritele. Mina ei oska hinnata, pole majandusinimene. Kuid kõiki neid maksubaasi suurendamise võimalusi, kaasa arvatud suhkrumaks, rahvas suure hurraaga vastu ei võta.

Teema on õhus juba aastaid, aga lahendusi pole. Poliitikud ei kipu tegema ebapopulaarseid otsuseid.

Loomulikult, see pole nii vaid Eestis – ebapopulaarseid otsuseid poliitikud teha ei taha. Kuid nad peavad silma vaatama Eesti meditsiinisektori kulutustele, mis on rahvuslikust koguproduktist ikkagi Euroopa ühed väiksemad. Ja absoluutse koguproduktiga võrreldes on see ka meil keskmisest tagasihoidlikum. Kõik eksperdid on meie meditsiini tunnustanud väga efektiivseks. Ma ei ütle, et meil pole ajaraiskamisi ja dubleerimist. Sisemist reservi ju ka on, kuid mitte sellisel moel, et sellega kogu probleem lahendada.

Eestis on 180 000 inimest, kes ootavad arsti järjekorras. See on ju meeletu arv.

Digiajastul on meil kõik visiidisoovijad elektrooniliselt salvestatud ja kokku loetud – eks see arv on Eesti peale saadud. Kui mõni tahab arsti juurde, siis ta ei tahagi alati kohe saada, teinekord tal on vaja nädala või kuu pärast. Mõne haiguse puhul see ei mängi rolli, kuid mõne puhul jällegi mängib.

Kui nüüd leitakse see vajalik lisaraha, siis mis sellega patsientide jaoks paremaks muutub?

Ravi kättesaadavus paraneb ja järjekorrad lühenevad. Meie haiglad teevad eelarveid poole aasta kaupa. Haigekassaga on töömahu lepingud poole aasta kaupa. Enamasti siis kas juunis või detsembris tekivad meil probleemid, et raviraha on ammendatud, ja kui me tööd edasi teeme, siis teeme seda heategevuse sildi all. Ja selle katteks haigekassast raha ei laeku – seda pole.

Me teeme vähem operatsioone, võtame vastu vähem haigeid, sest meie töö pole haigla jaoks otstarbekas ja seda ei tasustata. Ja haiglatest võib aru saada. Iga töö, mida haiglas tehakse, viib raha välja. Kui selle jaoks katet ei tule, siis ei suuda ka haigla enam majanduslikus mõttes eksisteerida.