Arst: meie tööd pidurdatakse

Artikkel

- Uudised
- Kaisa Gabral
- 20. september 2016 kell 13:30
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Arst: meie tööd pidurdatakse
PERHi kirurgi Jaan Tepi sõnul pidurdab meditsiinisektori rahapuudus arstide tööd ja võimalusi patsiente aidata, sest haiglad ei soovi teha heategevust.
Doktor Jaan Tepp vastas Äripäeva küsimustele pärast PERHis toimunud meditsiinitöötajate hoiatusstreiki:
Meditsiinisüsteemi rahastamise teema on pikka aega õhus ja välja on käidud erinevaid versioone. Milline on teie hinnangul kõige õiglasem rahastamise mudel?
Mina pole päris pädev neid lahendusi otsima, majanduses ma just liiga tugev ei ole. Aga valitsuskoalitsiooni üks idee sotsiaalmaksu alandamiseks poole protsendi võrra tähendaks umbes 90 miljonit eurot aastas – olukorras, kus raha on puudu ja tahetakse veel tulubaasi vähendada, on see absurdne.
On räägitud ka visiiditasu tõusust ja osa ravimite kompenseerimise lõpetamisest ehk kulude patsiendi kraesse kirjutamisest. Mida te sellest arvate?
See on omaosaluse suurendamine. Ka väliseksperdid on öelnud, et omaosaluse suurendamine tähendaks vähekindlustatud inimestele arstiabi kättesaadavuse drastilist vähenemist.
Selline meditsiin on maailmas olemas, kus 1/3 elanikonnast ei olegi arstiabiga kindlustatud. Näiteks USA, mis on väga kõrgelt arenenud riik.
Meil on praegustes tingimustes solidaarne haigekassa kindlustus. Sõltumata sisstulekutest peaks olema inimestel haigekassa tagatud sarnane arstiabi. Võimalus on ju ka sellest loobuda. Aga sel juhul me ei lähe enam seda teed, mille oleme riigina valinud ehk nn Põhjala teed. Euroopas on arstiabi ikkagi solidaarsuse printsiibil. Meie arstidena tahaksime inimesi aidata sõltumata nende rahakoti paksusest.
Et katteallikad võiksid tulla mitte visiiditasude ja ravimite hinnatõusust, vaid kapitali maksustamisest või muudest riigi tuludest?
Loomulikult poliitikute ja ka minister Ossinovski välja käidud võimalusi on analüüsitud, nende mõju teistele majandussektoritele. Mina ei oska hinnata, pole majandusinimene. Kuid kõiki neid maksubaasi suurendamise võimalusi, kaasa arvatud suhkrumaks, rahvas suure hurraaga vastu ei võta.
Suurendada patsientide omavastutust osa arstiteenuse kasutamisel ja vaadata üle soodusravimite nimekiri – Inimesele muutub osa arstiteenuseid ja ravimeid muutub kallimaks.
Tulevikus tuleks ravikindlustuseelarvesse maksude tõusu näol (soola, suhkru, alkoholi, kütuse, sigareti aktsiisidest) haigekassasse raha anda – Haigekassa saab raha juurde ja ravijärjekorrad lühenevad, kuid mõned tooted muutuvad inimestele kallimaks.
Inimesel võiks olla osaline omaosalus raviteenuse ja ravimite puhul. Näiteks kuni diagnoosini tasub inimene ise ja pärast diagnoosi tasub tema eest maksumaksja. Või kui inimene käib korralikult terviskontrollis teatud aja tagant, siis ta saab edasi maksumaksja kulul teatud asjad. Kui inimene jätab visiidid vahele, siis omaosalus suureneb – Haigekassasse tuleks raha juurde. Inimeste tervis võiks paraneda, kui sellest sõltub rahaline seis, tervis oleks suurema tähelepanu all. Samas kuluks esmatasandi arstiabile rohkem raha (visiidid, osa analüüse).
Leida lisavahendid mõne muu tegevuse arvel ehk võtta riigieelarvest kelleltki teiselt raha vähemaks – Haigekassa kulu jääks väiksemaks, tervishoiu rahastamise süsteem paremaks ei muutuks.
Ajutistele töövõimetushüvitistele kompenseeritava lae määramine nagu vanemahüvitisel ehk kolmekordne Eesti keskmine töötasu – Vähem teenivatel inimestel ei muutu midagi, kõrgemapalgalised kaotaksid haigena hüvitises, samas süsteemile see suurt lisaraha ei too.
Piirata tervishoiuasutuste ületööd ning vaadata üle hinnakoefitsient, millega ületööd tasustatakse – Tavijärjekorrad inimeste jaoks ei lühene. Arstidel on vähem motivatsiooni teha ületööd.
Teema on õhus juba aastaid, aga lahendusi pole. Poliitikud ei kipu tegema ebapopulaarseid otsuseid.
Loomulikult, see pole nii vaid Eestis – ebapopulaarseid otsuseid poliitikud teha ei taha. Kuid nad peavad silma vaatama Eesti meditsiinisektori kulutustele, mis on rahvuslikust koguproduktist ikkagi Euroopa ühed väiksemad. Ja absoluutse koguproduktiga võrreldes on see ka meil keskmisest tagasihoidlikum. Kõik eksperdid on meie meditsiini tunnustanud väga efektiivseks. Ma ei ütle, et meil pole ajaraiskamisi ja dubleerimist. Sisemist reservi ju ka on, kuid mitte sellisel moel, et sellega kogu probleem lahendada.
Eestis on 180 000 inimest, kes ootavad arsti järjekorras. See on ju meeletu arv.
Digiajastul on meil kõik visiidisoovijad elektrooniliselt salvestatud ja kokku loetud – eks see arv on Eesti peale saadud. Kui mõni tahab arsti juurde, siis ta ei tahagi alati kohe saada, teinekord tal on vaja nädala või kuu pärast. Mõne haiguse puhul see ei mängi rolli, kuid mõne puhul jällegi mängib.
Kui nüüd leitakse see vajalik lisaraha, siis mis sellega patsientide jaoks paremaks muutub?
Ravi kättesaadavus paraneb ja järjekorrad lühenevad. Meie haiglad teevad eelarveid poole aasta kaupa. Haigekassaga on töömahu lepingud poole aasta kaupa. Enamasti siis kas juunis või detsembris tekivad meil probleemid, et raviraha on ammendatud, ja kui me tööd edasi teeme, siis teeme seda heategevuse sildi all. Ja selle katteks haigekassast raha ei laeku – seda pole.
Me teeme vähem operatsioone, võtame vastu vähem haigeid, sest meie töö pole haigla jaoks otstarbekas ja seda ei tasustata. Ja haiglatest võib aru saada. Iga töö, mida haiglas tehakse, viib raha välja. Kui selle jaoks katet ei tule, siis ei suuda ka haigla enam majanduslikus mõttes eksisteerida.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum