Miks Putin valetab?

Kirjutati, et Venemaa president valetab Ukraina kohal alla tulistatud Malaisia reisilennuki kohta, Süürias hiljuti rünnatud humanitaarkonvoi kohta, USA Demokraatliku Partei Rahvuskomitee serverisse häkkimise kohta. Need on vaid kõige hiljutisemad näited, millele võib kerge vaevaga lisada rea varasemaid.

Putini nimi seondub nii tugevalt valetamisega, et me isegi ei mõtle, kuidas neid valesid põhjendada – millised on Putini motiivid. Columbia ülikooli rahvusvaheliste suhete professor Stephen Sestanovich üritab Venemaa asjatundjana seda selgitada, võttes oma Wall Street Journalis avaldatud loos aluseks Putini käitumise, eluloo, veendumused ja valitsemislaadi.

Muidugi võiks ta tunnistada Malaisia reisilennuki allatulistamist (Ühendriigid ju võtsid omaks, kui nende sõjalaev tulistas 1988. aastal Pärsia lahe kohal alla Iraani reisilennuki, maksid ohvrite peredele üle 130 miljoni dollari kompensatsiooni, avaldasid kaastunnet, ja said edasi minna), kuid seda tunnistades ei saaks Putin enam jätkata valedega Venemaa sõjalise kohalolu kohta Ida-Ukrainas. Ta ei saa seda tunnistada, sest tema vale on seotud teise valega.

Ta on endine luuraja ning seepärast on talle omane kahelda teiste aususes. Tema meelest ongi maailm niimoodi loodud ning vaid lihtsameelsed ei taipa seda. Seda mentaliteeti kannab ka Vene propaganda – venelaste eesmärk pole mitte tõestada Moskva sõnade õigsust, vaid näidata, et teised ei räägi tõtt.

Igaüks, kes on kokku puutunud kõrgete Vene ametnikega kuni presidendini välja, kinnitab, et neil on Ameerika poliitika salakäikude kohta sellised metsikud ja naeruväärsed veendumused, mida ükski terve mõistusega inimene ei saa uskuda. Seda probleemi – uskuda tingimusteta eriteenistuste jagatavat infot – kohtab paljudes riikides, kuid nii teravalt nähtav on see ainult Venemaal, kus saab seetõttu ka eriti hõlpsalt Ühendriike mustata.

Sestanovich märgib, et pole tõendeid Putini otsesest seotusest Venemaa viimaste aastate kõige jõhkramate mõrvadega, alates ajakirjanik Anna Politkovskaja tapmisest aastal 2006, lõpetades eelmisel aastal tapetud Boriss Nemtsoviga. Kuid Putin valvab seda süsteemi, mis varjab neid kuritegusid. Süsteem on sedavõrd amoraalne ja korrumpeerunud, et on väga raske otsustada, mil määral tõde paljastada – sest võib tekkida kogu klubi paljastamise oht. Seepärast on Putin otsustanud, et varjata tuleb kõike.

Kokkuvõttes lisab Sestanovich Putini süstemaatilisele valetamisele veel ühe põhjuse, tema sõnul kõige taunitavama: Putin ei näe oma valede hinda. Venemaa on Euroopast ja USAst eemaldunud kaugemale kui kunagi varem pärast külma sõja aastaid. „President lihtsalt mõistab halvasti oma maa huve,“ märgib Sestanovich ja küsib retooriliselt: „Kas saabki olla sellest karmimat karistust?“