Kelle sõna kuulab Hanno Pevkur?

Meil mõlemal oli erakonnaliikmete suur toetus, mis on väga positiivne, aga see juhatus on ju 14liikmeline, ja erakonnas pole enam mingeid pooli, ma arvan.

Väga hästi. Oli just alles perekondlik lõuna ja ma vaatasin, et isa, sa oled nii heas vormis – ta ise leidis ka, et on elu parimas vormis. Eks see oli suur operatsioon, aga parem oli see teha kui oodata, et midagi juhtub.

Eks see on ikka nii, et pärast valimisi jääb üht-teist hinge, aga mida edasi, seda vähem seda on. Rohkem on ikka seda tunnet, mis meid ühendab, mille nimel me üldse selles erakonnas oleme ja mida soovime saavutada. Me kõik seisame ju ikkagi liberaalsete väärtuste eest. Valimised on ära olnud, nüüd on vaja vaadata, kuidas edasi.

Missugused on Reformierakonna lähemad eesmärgid?

Me hakkamegi nüüd erakonna programmi uuesti üle vaatama. Seda vaadati viimati üle 2005. aastal. Aga maailm on selle aja jooksul palju muutunud: nutitelefonid on palju muutnud inimeste käitumist, uued ettevõtlusvormid on tekkinud, töösuhted on muutunud. Selles võtmes peame kogu liberaalsuse kontseptsiooni üle vaatama.

Kui praegune valitsus edasi toimetab, seda selgem peab olema see alternatiiv, mida pakume meie, kes me oleme opositsioonis. Ma ei oska seda ühiskondlikku tunnetust teisiti hinnata kui erakondade reitingute põhjal, ja meie erakonna toetus on tõusuteel, järelikult on selline ootus olemas.

Üldiselt mahume ühe laua taha ära ja aeg-ajalt istume isegi kõrvuti, ja keegi ei hammusta kedagi. Vähemalt mina püüan asju huumoriga võtta ja vaidlusi ikka sisuliste teemade peale viia, mitte nii väga isikute.

See väide tugines väidetavalt varasematele uuringutele, mille käigus linnaelanike käest küsiti, missugust linnapead nad usaldaksid. Aga see ei ole ju Michali valik üksinda, piirkonnad tegelikult otsustavad. Poolteist aastat tagasi, kui me hakkasime neil teemadel rääkima, siis ma käisin välja, et võiksin seda kampaaniat vedada. Aga see ei tundunud ilmselt hea idee. Ja nüüd on aega mööda läinud ja mulle teadaolevalt on kokku lepitud, et Tallinna linnapeakandidaat on (sügisestel kohalikel valimistel – toim) Kristen Michal. Ma olen igal juhul valmis kampaanias kaasa lööma nii mõtete kui ka kandideerimisega, et meeskonda toetada.

Tema rolli erakonnas ma praegu üldse ei näe. Ta on erakonna lihtliige, aga mina ei ole teda näinud ei erakonna kontoris ja ta ei anna ka erakonna esimehele nõu.

Neid artikleid (Arsenal, Keskkonnateenused – toim) olen ma lugenud, aga endise advokaadina olen ma väga ettevaatlik andma hinnanguid ajaleheartiklite põhjal. Meil kehtib süütuse presumptsioon. Ei saa inimesi süüdi selle põhjal, mida kirjutatakse, kui pole ametlikku süüdistust või ammugi mitte kohtuotsust. Ma olen neid kahtlusi ka ühelt ja teiselt poolt kuulnud, aga siis küsinud vastu, kus on tõendid – või äkki on see kuulujutt. Soomlastel on ütlus, et keegi ei suusata nii kergelt, et ühtegi jälge ei jää. Jäljed on see tõendusmaterjal, ja selle üle las otsustavad vastavad organid.

Nüüd saab ju alles sada päeva täis. Eestlased ju ütlevad, et andke aega atra seada. Ma olen nõus, et osa asjadega rapsitakse, püütakse muuta fundamentaalselt. Üks asi on opositsioonis rääkida, teine neid ise päriselt teha. Aga teisest küljest: kõik erakonnad riigikogus on sinna valinud rahvas, nii et kõigil erakondadel peab olema võimalus valitsusvastutust kanda. Valitsused kukuvad siis, kui suhted lähevad halvaks, ja nagu ma aru saan, on valitsuses praegu suhted üsna head. Enne valimisi tuleb muidugi uus pinge, sest igaüks tahab ikka tekki enda peale rebida, ja seal võivad mõrad ka isiklikesse suhetesse.

Ma ei ole pettunud, et mu isa ei saanud presidendiks, vaid selles protsessis. Isa seisukohalt ja meie pere seisukohast on mul hea meel, et ta ei saanud, sest ta on tegudeinimene ja see poleks talle sobinud. Kõik need tseremoniaalsed ülesanded – need oleksid teda närvi ajanud, talle oleks see olnud igav ja koormav. Aga see protseduur – meil olid pikad valimised, väga head kandidaadid, pikad ja sisulised debatid –  võib-olla isegi liiga pikad ja liiga sisulised –, ja lõpuks kõik need kandidaadid, kes olid igati läbi valgustatud ja kaalutud, heideti kõrvale. President tuli sõna otseses mõttes tagauksest.

Praegu on meie erakonna esimeheks just valitud Hanno Pevkur, kellesse mina väga usun. Kui keegi suudab selle erakonna õigele teele saada, siis on see tema. Küll aga olen ma Hannole öelnud, et pärast järgmisi riigikogu valimisi, kus ma kindlalt osalen – sest ma tahan Eestisse tagasi tulla –, olen ma valmis kandma valitsusvastutust ministrina.