Viie mehe uhke soolo

Ahto Lobjakas näitas konkursile esitatud arvamusloos „Edutu Eesti“, et tänane Eesti on keskealise mehe enesekindlat, kuid tülpinud nägu. Ta leiab, et kärbumisele suunatud triivimist saaks peatada noorte „rekapitaliseerimine“ – ning teeb panuse ettevõtjatele. Lobjaka tekst on ka Äripäeva ja partnerite esindajast koosneva žürii välja valitud nominentide hulgas, aastal 2015 võitis Lobjakas Edukal Eestil kolmanda koha. 

 „Lobjakal on vaimne haare, nägemaks “tervet mänguväljakut”,“ ütleb EASi uus juht Alo Ivask. „Tema oskus panna meid mõtlema, kuhu arengustsenaarium välja võib jõuda, on ehk irriteeriv, aga mõjub äratavalt. Lobjakas ei ole oma mõtlemisega ainult toa keskel asuvas lambi valgusvihus, vaid käib ikka pimedad nurgad ka läbi ja toob sealt välja asju, mis esmapilgul välja ei paista.“ Ivask ei usu siiski, et erasektor võiks üksi vananemise muret lahendada, sest palju sõltub sellest, kuidas juhid – tihti keskealised – suhestuvad noortega. Ometi tasub tema sõnul erasektori peale loota, sest erasektorit piitsutab vajadus konkurentsis ellu jääda ja kasumit teenida.

„Lobjakas on sedakorda lisaks lobjakale sõnaseadmisele saanud pihta millelegi väga olulisele,“ leiab Äripäeva peadirektor Igor Rõtov. „Üha enam tuleb ilmsiks, et ettevõtluses tegutsevad vanad mägrad pole mitte enam vedurid, vaid pidurid. Mis saaks olla tulevikku vaadates tõeline edu võti? Muidugi, me peame ennast tegema atraktiivseks noortele ja ettevõtlikele. See tõi meile edu 1990ndatel ja võiks tuua ka tulevikus.“

Ettevõtja Andres Peets väitis oma konkursitöös, et kõik see e-asjandus on ju tore küll, aga Eestist peaks ikkagi saama tööstusriik. Tal on ka kolm konkreetset ettepanekut, kuidas selle sihini jõuda. „Hea kaine mõte –  pöörata pilk tagasi traditsioonilise tööstuse peale,“ leiab Rõtov. „Unustaks korra kõik äpid ja start-up’id ning loome Eestis mõne maailmatasemel suure tööstusettevõtte. Minu arvates kõige loogilisem viis meie kõigi elatustaseme järsuks tõusuks. Kuid selle saavutamiseks tuleb küll mitu kõva pähklit katki hammustada.“

„Tööstusriik eeldab odavat energiat ja seda, et tööjõudu oleks võtta,“ asub SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel sedamaid nendesamade pähklite kallale. „Eesti peamine probleem täna on rahvastiku vananemine ja tööjõupuudus. Tööstusriigiks saamine eeldaks immigratsiooni mahtudes ja viisidel, mis ilmselt on paljudele vastuvõetamatu.“ Koppel lisab, et energia hind on regioonis turuhind ning siin on eelise saavutamine ilmselt raske. „Üldiselt on nii, et riigil peab olema maailmale midagi pakkuda. Tavaliselt on need kas toormed, tööjõud või atraktiivne ärikeskkond. Viimase puhul tekib jällegi tööjõu probleem.“

Kirjanik ja ettevõtja Armin Kõomägi peab huvitavaks Raivo Heina ja Jaanus Paevälja kahasse kirjutatud lugu „Hüvasti, pension. Tere, kodanikupalk!“ „Ma ei ole päris kindel, kas kaasaegses (ja tulevases) maailmas, kus rahulik lend on asendunud pideva turbulentsiga, need optimistlikud väljavaated klassikalise investeerimise suhtes veel paika peavad,“ sõnab Kõomägi. „Selles mõttes, et kas ikka õnnestub nii muretult seda kuni 10rotsendilist aastatootlust akumuleerida. Aga noh, kes ei riski, see kodumaist õunasiidrit ei joo.“ Heina-Paevälja lugu on sümpaatne ka ettevõtja Erik Sakkovile: „Palun väga. Sellega võiks järgmised valimised võita. Tehke ära.“

Sakkovile istub ka Tarmo Tanilase plaan lastele telemängu abil rahatarkust õpetada. „See peab väga hea saade olema,“ loodab ta. „Arvestame, et just laste tähelepanu on kõige raskem püüda. Neil on oma kanalid, mis meie omadega ei kattu. Aga ettevõtlikkust peab õpetama.“

Ka Peeter Koppelile meeldib rahatelemängu mõte. „Tanilas teeb taas head tööd – tahab ühendada hariduse kaasaegse meelelahutusega,“ sõnab ta. „Ma ei ole kindel, kas "Cashflow" on parim võimalik või kõige paremini jälgitav mäng, kuid selge on see, et prime time’i ajal näidatav „Su ettevõte kõlab ägedalt“ vms oleks ilmselt pikemas perspektiivis ettevõtluse propageerimisel edukas. Ettevõtluspropagandat pole aga meie väikses riigis mitte kunagi liiga palju.“ Tanilas on ainus autor, kes on suutnud Eduka Eesti konkursi ära võita lausa kahel korral.

Kui seni kõlanud nimed on avalikkusele rohkem või vähem tuntud, siis Peeter Kunglast pole te seni võib-olla just palju kuulnud. Mikroettevõtja Kungla marssis Eduka Eesti avaldamiskünnisest üle kergel sammul – nii humoorikaid tekste pole konkursi raames ilmunud just sageli. Ettepanek ise on tõsine: ERRist peaks saama infosõja kaitsekilp.

„Nauditav tekst,“ tunnistab Igor Rõtov. „Lugejale jääbki mõistatuseks, kui palju on siin irooniat ja kui palju autori tõekspidamisi. Ühes tuleb aga autoriga kindlasti nõustuda: adekvaatne infopilt ja ühiskonna sidustamine on meile kõigile kriitilise tähtsusega. Küll aga pole minul usku, et sellega saaks hakkama riigi rahastatud ERR. Edu võti on ikkagi arenenud ja mitmekesises erameedias ja miks mitte tõsta kvaliteetne ajakirjandus kilbile ning seda üheskoos arendada, ERR teiste hulgas.“

Armin Kõomäe tähelepanu köidab teine huumoriga pooleks kirjutatud jutt, Kunnar Kuke „Tehismõistus riigikokku“. „Ma läheksin Kunnar Kuke ideest sammukese kaugemale,“ arutleb ta. „Miks mitte luua tavaliste parteide kõrvale tehisintellektil baseeruv e-erakond. Las ta siis töötab iseseisvalt välja programmi, reklaamib ennast online-meedias ja osaleb riigikogu töös vastavalt valimistel saadud mandaatide arvule. Hääletab seal, arutab, pakub välja lahendusi, osaleb komisjonide töös, paljastab lollusi ja valskust jne. Kui arvutiprogrammid teevad inimeste eest igapäevaelus nii palju paremaid otsuseid, siis oleks aeg see ka riigijuhtimise tasandile viia.“

Kõomägi tõstab esile ka Rait Kaarma lugu „Tallinna algatusega Euroopa ajalukku“. „Julge ja asjalik idee,“ märgib ta. „Meil on võimalus ennast Euroopa, kui mitte maailma silmis, mitu korda suuremaks kasvatada. Mulle meeldib selline eesmärgipüstitus – teha ennast oma poliitikaga suuremaks, nähtavamaks ja kuuldavamaks. Isegi, kui meiega alati ei nõustuta.“

Igor Rõtov peab vajalikuks esile tõsta veel Eik Hermanni ja Lauri Tõnise lugu „Maaelu 2.0: väike on parem“. Idee ise on Rõtovi meelest natuke naiivne ja ulmeline, aga ometi sümpaatne. „Miks mitte panustada puhtale loodusele ja hõredale asustusele. Kasutada kõiki kaugtöö võimalusi ja ühendada kvaliteetne looduslähedane elukeskkond ja ultramoodne suurt väärtus loov töö edukates ettevõtetes. Euroopas pole palju riike, kes meiega selles konkureerida saaks.“

Servast sama probleemi lahendab Kunnar Kuke ja Pärtel-Peeter Pere ühislooming „Targad töökohad linnast kaugemale“. „“Autoritel on õigus, et kompleksne lähenemine võiks olla abiks,“ nõustub Peeter Koppel. „Ilmselgelt ei ole probleem siin ainult elamispindades.“

Alo Ivaskile sümpatiseerib Jaak Laineste lugu, mis püüab ehitada silda IT-majanduse ja reaalmajanduse vahele. „Eluline probleem, kus võimalused ja vajadused ei saa kokku, kuna reaalset dialoogi on vähe,“ nendib ta. „Potentsiaali suurustki on raske hinnata. Aga nagu iga asja puhul – teadvustamine on esimeseks sammuks arengu suunas liikumisel. Peidetud võimalusi on ilmselt väga palju.“ Ivask märgib ära ka Rauno Siguri ettepaneku rajada biomajandusklaster, sest see arendaks valdkonda, milles Eesti on tugev. „Siit leiaks kindlasti potentsiaali Eesti järgmisteks edulugudeks,“ usub ta. „Teiseks on selle idee sisu käsitletav mudelina ka teistes võimalikes sektorites, sest minu arvates on laiapõhjalise koostöö puudumine meie majanduse üks suuremaid pidureid.“

Eduka Eesti arvamuskonkursi raames avaldas Äripäeva tänavu 60 arvamuslugu. Konkurss toimus viiendat hooaega. Äripäeva partnerid konkursi korraldamisel on Tallinna Kaubamaja, Danske Bank, ACE Logistics, Eesti Gaas, Silberauto ja Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor. Täna toimub Eduka Eesti lõpuüritus, kus selgub, kellele läheb peavõit ning kellele teine ja kolmas koht. Peaauhind on 10 000 eurot, teise koha omanik saab 3000 ja kolmanda koha omanik 2000 eurot.

Selle hooaja saagi esimese poole kokkuvõtet saab lugeda siit.

Kaugtöökeskuste loomine vallakeskuste baasil oleks üks pealtnäha pisike samm oma väiksusest viimast võtva Eesti suunas, mis koosneks paljude eriilmeliste väikekogukondade vahelisest mitmekihilisest seeneniidistikust.

Eesti Rahvusringhääling võiks olla Eesti kaitsekilp juhmistumise ja infosõja ajastul. Naljaga pooleks, aga samas konkreetne kirjeldus, kuidas seda saavutatada.

Eesti IT-sektor tuleb suunata enese probleemidega tegelevast äpimajandusest reaalmajanduse sektoritesse. Loome lahendusi, mis aitavad projekteerida, ehitada ning hallata ökonoomsemalt mõnusamaid ja ilusamaid kodusid, mis oleks kättesaadavad kõikidele. Teeme lahendusi, mis hoiavad kõiki meie inimesi kauem ja kvaliteetsemalt elus. Teeme äppe, mis tõstavad meie laste koolirõõmu enneolematule tasemele ja lõpetavad koolikiusamised. Lahendame ühistranspordi logistilised probleemid valglinnades. Loome iseõppiva kommunikatsiooniplatvormi esimese ja teise Eesti vahele. Seitse ettepanekut, kuidas seda teha.

Erasektori panus Eesti noorekstegemisse on vananeva ja kärbuva Eesti ainus lootus. Vaja investeeringuid, mis stimuleeriksid riiki noortega arvestama ja looksid ruumi nende ühiskondlikele ideaalidele – poliitilistele, kuid ka muudele –, et ümber pöörata Eesti tänane triiv kärbumise suunas. Et ei tuleks kaotatud põlvkondi ega kaotatud kümnendeid riigis, mille jaoks paindlikkus on edu ja eksistentsi võti.

On aeg hakata IT-valdkonna kõrval ka muude majandusharude olulisust samaväärselt tähtsustama. Tööstusriigiks saamiseks on vaja: motiveeriv palgatase; pädev oskustööjõud; soodne energiaressurss.

Euroopa Liidu praeguse kriisi baasilt on Eestil järgmise ELi eesistujamaana paslik algatada uueneva Euroopa Liidu arutelud. Kui Eesti võtaks julgelt üheks oluliseks teemaks Euroopa Liidu uue ülesehituse ning tuleviku, siis pöörduks kahtlemata maailma tähelepanu Eestile.

Sportima ja laulma innustavad telesaated on olemas, ettevõtlust saab samuti telemängu kaudu tutvustada ja huvitavaks teha. Sügishooajal toimub "Monopoli" esimene voor, kus koolid võistlevad omavahel Robert Kiyosaki "Rich Dad Cashflow'" mängus, mis toob lihtsalt ja kiiresti välja õpilaste teadmised ettevõtluse, kinnisvara ning investeerimise kohta. Konkreetse formaadi kirjeldus.

Eesti viimine loomingulise turismi maailmakaardile võiks näidata, et oleme äkki lausa kõige loomingulisem rahvas maailmas. Konkreetsed näited, millega loomingulisi inimesi Eestisse tuua – ja kuidas.

Loobuda riiklikust pensionist ja asendada see eluaegse kodanikupalgaga. Kust see tuleks? See tuleks meie endi kõigi panusest. Siiski, kuna riik, see oleme meie, siis olulises osas ka riigi ja finantssektori panusest. Sünnib laps. Riik eraldab tema „kontole“ Tuleviku Palga Fondis (TPF) kohe 1000 eurot – konkreetse süsteemi kirjeldus, põhineb liitintressil. Kodaniku konto on päritav.

Ei saaks ju ometi juhtuda midagi halba, kui asendada mõni riigikogu liige kuuks ajaks tehisintellektiga. Kui tehisintellekt Nora võtaks täielikult üle riigikogu liikme kohustused, näeks me ilmselt tänasega võrreldes argumenteeritumaid otsuseid, majanduses ja sotsiaalteenuste väljatöötamisel rohkem kvantitatiivset analüüsi, otsused põhineks andmetel ja tõestataval materjalil, mitte avalikkusesse peegeldatud emotsioonidel või tagasipeegeldunud populismil.

Kuidas tuua linnadesse inimesi tagasi? Selleks peavad pingutama nii riik kui ka kohalik võim koostöös ettevõtjate, haridusasutuste ja kolmanda sektoriga. Tulevikutöökohad on eelkõige teadmustöötajad, kes kasutavad väärtuse loomiseks intellektuaalset kapitali. Konkurentsieelis on piirkondadel, mis suudavad investoritele pakkuda professionaalset ja mitmekülgset tuge.

Eesti peab võtma initsiatiivi ja ühendama rea valdkondi biomajandusklastriks. Riikliku osalusega interdistsiplinaarne biomajandusklaster ühendaks teadmised, kapitali ja ettevõtted erinevatest valdkondadest, mis tavapäraselt koostööd ei tee.